Kõik mehed on... Asukülas

"Küllike, on sul ikka piisavalt paberit, kuhu see kõik üles kirjutada?" küsitakse, aga Küllike isegi ei ürita.

Hoopis Maarja püüab salongitule valgel kirjutada. Jõulukaarte.

Nii pühendunud tekstikordamist ei mäletagi. Mitu korda teksti läbi võtame? Kolm?

Pood. See on teatrireisidel sama kohustuslik element nagu klassiekskursioonidelgi. Millises osakonnas on meil kõige suurem tunglemine? Puuvilja.

Eksime ära alles kilomeeter enne peopaika, aga õnneks täpselt seal, kus pidulisi leidub. Kaup kauba vastu. Mahutame jalutajad pardale ja jõuame õnnelikult kohale. Enne bussipeatust paremale! Praegu veel mäletame.

Tore tuttav saal ja lava ning lavatagune! Ehitame trepi, magamistoa, köögi ja vetsu ning etendus võib alata.

Igaks juhuks palume puu- ja köögiviljad etenduse ajaks kõrvalruumi viia. Muheletakse, et kingad jäävad ju jalga. Teame olla ettevaatlikud.

Hea, et fotoaparaat oli meeles kaasa võtta! Kahju, et ei märka seda kasutada. :)

Näitlejad annavad endast 120%. Arvestades lühikest prooviperioodi ja segast käsikirja, on tulemus väga tubli. Mõned näitlejatest hakkavad juba pihta saama, millest lugu räägib. Dramaturg nende hulka ei kuulu. :P

Tore tuttav publik! Mõnda teame juba nimepidi. Kädly omakorda mäletab täpselt, kes meist eelmisel korral käisid, kes on uued ja kes puuduvad.

Tore tuttav Hans! :) Arvab, et on meie lugu näinud. :D :D :D Me pole seda ise ka veel vaadata jõudnud! Meie tema repertuaariga oleme küll tuttavad, aga vaatame-kuuleme meelsasti ikka ja jälle.

Nii äge koht, praktiliselt kogu küla koos. Noored-vanad läbisegi. Kõige väsimatum tantsija on ikka väga noor ja kõige noorem tantsija liigub alles käimistooliga. Lauas on meilegi kohta hoitud ja kohalikud kalamehed peibutavad mereandidega.

Perenaine kiidab, et meiega ollakse harjunud. Et tulgu me aga jälle. Tükke iseenesest leidub. :)

Maarja loeb läbi kooli raamatute kogu ja tutvub dokumentidega aastatest 1993-2010. Eesti koolide ajalugu teab peast.

Merike demonstreerib avokaado puhastamist ja söömist. Soola puudumise tõttu kasutame seeni.

Veljo sunnib õunu sööma. Head on. Ausõna. Aga järgmisel korral ei maksa nii nõudlik olla. Järgmisel päeval selgub, et üks õun on täpselt puudu!

Kuigi ämber jäi maha, soovime rongiga sõita.

Selgub, et vaksal on ümberpiiratud.

See-eest õnnestub leida postkast.

Vastukaaluks koledatele legendidele õelatest ja kiuslikest politseinikest, sattub meie teele väga viisakas ja tore patrull. Meie bussijuht puhub ulatatud pasuna häälde, Saame selle endile. Lisaks veel häid sõbralikke soovitusi. Häid jõule, toredad politseionud ja tulgu teile ilus uus aasta!

Häid jõule, Asuküla! Uute kohtumisteni!