Alburahva Teatri agitbrigaadi kolm päeva Saaremaal

Praamile jõudsime 2 minutit enne selle väljumist. :/ Tähtis on aega arukalt kasutada.

Alar sai maha korraliku põrslusega, aga tõhusaks nahatäie andmiseks polnud mahti. (Nii ei ehmatata poetessi!!!) :P

Järgmisena sigatses Merike, kes veidi enne Küllikese etteastet teatas: "Su kleit paistab läbi. Onju, Maarja?"

Maarja noogutas.

Küllike siirdus lavale, püüdes salli ja põrandavaipa ümber kerida ning noodipuldi varju taha varjuda. Merike ja Maarja sammusid rõõmsasti randa ja korraldasid seal oma laulu- ja luuleõhtu.

Salme pererahvas ootas meid kohvi, koogi ja võileibadega, teadmata, et inspitsient Merike ei jäta midagi juhuse hooleks ja on kaasa pakkinud vähemalt kahe nädala toidumoona. Pluss loomulikult oli vaja läbi käia igast teeäärsest poest. :P (Aga muidu poleks jälle kohanud teiste harrastusteatrite liikmeid.)

Hommiku alguse dikteeris Maarja. Vähe puudus, et oleksime Valjala rahva juurde hiljaks jäänud. :P

Valjala väikeses õdusas saalis väiksele, aga väga kodusele seltskonnale esinetud (selline tunne jäi sisse, nagu teaks neid juba aastaid), pinksiturniir peetud

 

 ja puu najal pildistamas käidud,

 imetlesime tärkavat loodust.

 

 Maarja suutis täielikult keskkonda sulanduda.

 Saaremaa meeldib talle väga ning oli tegemist, et veenda: kaardi lükkamine ei too saart mandrile kübetki lähemale.

 

 Põikasime Karja kauplusse leiba ostma ja avastasime, et meid oodatakse juba. Loodetavasti mitte 11.00-st alates.

 Pärsamal mängis saalitäis rahvast mälumängu. Viimased viis küsimust jõudsime kaasa nuputada. Kõik õigesti!

Saalinurgas ootas külalisi kaetud laud.

 Seinaääred olid aga kaunistatud vinge käsitööga. Nagu tavaliselt. Pärsama on meie teatri jaoks väga tuttav paik.

 

 

 

 Tagasiside oli südamlik.  Ja õnnistav.

 Ainal paistab siilidega mingi eriline suhe olevat. Nunnu. :)

Et õhtust vaba aega sisustada, sõitsime mere äärde.

 Ilm oli ilus, aga ujumiseks veidi vilu.

 Et praami ei paistnud, otsustas Maarja ilma abivahenditeta üle lahe ära käia. Noor laps, jalg kerge.

 Leidsime rannast Ränirahnude traktori ja

 vesijalgratta

ja veel midagi, mille jaoks on olemas mingi salapärane A-ga algav sõna.

Nihatu matkaraja algusesse rajatud onni ees kuulas Merike linnulaulu ja tärkava muru raginat.

Kiigel oli veidi kõhe. Ei teagi, miks.

Matkarajal kohtasime looma. Tegelikult lausa kaht.

Tark saarlane kasvatab puud külgepidi kokku. Siis kulub maja ehitades palgipragudesse vähem sammalt.

Nobedamad panid juba kartulit.

Pärsamal tutvusime kohalike vaatamisväärsustega.

(Merikese ja Maarja lemmikuks osutus kauplus. Nad käisid seal mitu korda. Ka Küllikesele meeldis see pood. Ta kohtus lõpuks ometi 160x200 tekikotiga!) ;)

Kuna kalmistul olid kõik nimed võõrad, jätsime küünla ühishauale.

Öösel toimus Eesti-Jaapani maamäng pinksis. Pärast kolmetunnist mängu jäi Eesti MM finaalturniirilt napilt välja ja Merike näeb veel kaua pinksipallist õudusunenägusid.

 Pühapäev tervitas vihmaga. Seegipoolest põikasime Maasilinna.

 Et vaenlasi silma ei jäänud, rändasime sõprade juurde.

Esmalt käis Merike orissaarlastelt toidukotte näppamas. Kaks meest ajasid teda autoga parklat mööda taga. Läks aega, enne kui daam varandusest loobuda raatsis. Päris niisama ei nõustunudki, tahtis teist kotti asemele.

Siis aitasime näidendikola rahvamajja tassida. Maarja ja Merike vinnasid eksikombel sisse ka paar betoonist teetõket.

 Maarja sai pisut muljuda, aga noor organism, küll paraneb.

 Orissaares julges esiritta istuda ainult kallis kauge sugulane. Teised istusid kas viimasesse või seisid hoopiski tagaseina ehitatud baarileti varjus.

 Me pole ju kunagi kedagi rünnanud?! Ja ega see eeskavast päästnud! :P

 Lehva! Nagunii tuleme varsti jälle. Siis juba suurema seltskonnaga. Nagu tavaliselt. :)