Siis tulid Maarja ja Merike. Teiselt poolt. Piletitega. Ja Mare (kolmandalt poolt) kogus kõik pardale.
"Kas te olete kindlad, et me peame siia minema?" ebales Merike, kui me treppidest muudkui tõusime ja tõusime ja tõusime... Tundus jah, et mõni aste veel ja siis on katuseluuk. Aga ei. Rõdu tuli. :D
Teine ebaluskoht saabus, kui Mare istmekõrgenduse tõi. On need ikka selle jaoks? Kindlasti lastele. Teeme selfie? Ei jõua...
Pooled meist olid teksti lugenud ja toimuv seega etteprognoositav. Mare nõudis eelinfot. Merike nõudis saladuses hoidmist.
Vaheajal avastas Merike, et otse meie all on tuttavat rahvast. Tekkis küsimus, miks me autoga tulime? :D
Plaksutasime. Plaksutasime veel. Siiralt. Vaimustusega.
Garderoobis märkas Küllike, et numbrisedelil on tema vanus. Ja et Maarja on ainult aasta noorem. Ja et Mare ja Merike näevad sajakümneste kohta täitsa elusad välja.
Ei ole imelik. Üldse ei ole. Kõik teevad nii... :D
Ei saa taas kord kiitmata jätta: naistekambaga on tore poodelda. Keegi ei vaata viltu (või kui, siis see noormees poeuksel, kes end eriti otseks ei suutnud ajada.)
Tagasiteel võtsime kokku kõigi kohalviibinud näitekaliikmete teatrimuljed.
Positiivsed. Väga positiivsed. Ainult Maarja ei suutnud leppida topeltlõpuga. Sest Hargla on HARGLA ja ei mingit isetegevust!
Mare püüdis vaigistada, et ehk oli autoriga nii paika pandud, aga Maarjalt kostis kindel ei. Polevat võimalik. :D :D :D
Tegime tulevikuplaane.
Mõtisklesime oleviku metamorfooside üle.
Näiteks, kuidas said mutimurdjatest kosmosemutid.
Taskulamp kukkus pagasnikusse. Ja tuli sealt välja. Selline vaikne juhtumiteta tagasitee.
Tore oli. Võiks varsti jälle minna. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar