Viru-Nigulast ja Toilast lund otsimas

Albus kompse bussi laadides valitses kõikjal lokkav rohelus.
Leo võitles natuke aega oma koha pärast. Nojah. Kuskil mujal ei ole nii sobivas suuruses auke. Isegi neid peaks tegelikult natuke täiustama.
Maarja põrnitses kurjalt. Nagu ikka varahommikuti. Teda ei rõõmustanud isegi mängimiseks ulatatud istmekäepide.

Rakveres läks "Vaalas" natuke aega. Käisime Marele kübarat ostmas. Poodlemise võis peaaegu edukaks kuulutada. Kui välja arvata, et ostmata jäi kali, kassitoit Ponile, mingi taim... ja loomulikult kübar.
Bussijuht hooples, et oskab teleka tööle panna ning "Musta ja valget koera" värviliselt näidata. Siis me vaatasime natuke aega musta koera lähivõtet.
Küllikesele meenus anekdoot kasukast. Leo naeris ja palus, et ta seda veel mõned korrad räägiks. Kuni meelde jääb. Tuli Tiit, ütles, et see on vana anekdoot, aga naeris ka. Seda, et Küllike niisugust lugu jutustas.

Ervinil oli taas uhke laud kaetud ning tüdrukud said soovitud roopille mängida.
Maarja polnud sugugi rahul kaamerameestevalikuga. Too, kelle kätte aparaat sai ulatatud, kukkus kohe klõpsima, kuigi oli ju jutt, et detailid kuluvad!

Avastasime, et meil on identsed jalanõud. Absoluutselt ühesugused. Ainult väike värvi ja tegumoe vahe.

Appi, kui lõbus publik! Nii äge! Üks meeshääl müristas eriti tihti naerda. Püüdsime ära arvata, kes naerja on. Lõpuks jäime Irina juurde. 

Lisaks kenale majale ja ilusatele vaadetele oli neil väga võimas kunstinäitus. Dramaturgi lemmikuks jäi teos "Mehis" (teiste nimed ei tule meelde) :D

Igatahes VÄGA vinge koht. Kuku või pikali.

(Leidus ka kukkuja.) ;)

Et järgmine esinemiskoht ootamas ja sinna pikk maa, alustasime reisi.

Möödus aega palju või vähe... igatahes jõudsime kohale. Seekord lausa tund varem. Taas uhke pidulaud.

 Võtmetegelane läks varakult rolli sisse elama ja teksti meelde tuletama.

Leo on oma võileivaga ettevaatlikuks muutunud. Peitis selle pintsaku põuetaskusse. Püüdsime sinna küll grupikallistuste varjus šokolaaditükke lisada, aga ei õnnestunud.

Noh, vähemalt leidsime ühed nukrad teksad. Ilmselgelt polnud nad ammu vorsti söönud. :P

Saapad lendasid madalalt, kuid kaugele.

"Te olete nii toredad!" õhkas Mare. "Keegi ei nurise..."
"Me blogime!" kihistavad Aire, Maarja ja Küllike. "Ja hakkame seda siis iga päev jagama ja laikima!" :P

Kaisa küsib, millal järgmine kord kohtume. Mm... kevadel? :)
Kohe näha, et oleme merele ligemale sattunud. Mõlemast kohast pakitakse meile väga ilusti kokku pandud kaladelikatesse kaasa.
Ka see maja on nii äge, et kuku või pikali. Aga miks kogu aeg üks ja sama kukkuja peab olema? Harjutamine teeb meistriks. Kevadisel teatripäeval saame lavale saata oma parkuurija.

Ilmaolud on muutunud. Tuul. Sademevalik. Kodust tulevad teated, et kuni meie lund otsime, on lumi meid leidma läinud.

 Viime Maarja poodi ja Merikese panka. Mare läheb ka. Poodi. Kaubavalik võtab tal jalad nõrgaks.

Tiit kiidab, et sellised tuurid on toredad. Kus saab rahulikult etendust vaadata ja pileteid olla ka tore müüa. Ja et eriti huviga vaadanud ta "Trepikoja" lõppu. :D

Albus uurib Erko, kuidas lumi maha tuli. Jäljed näitavad, et ronis mööda seda puud.

 Lumemängud.

 Ja kodutee.