Vaevalt pardale astunud, algas tavaline mitmehäälne sõnamulin. Ega pole ju ammu näinud! Teisipäev oli... nii ammu.
Sõitsime. Veljo kurtis tiheda töögraafiku üle. Et pole aega duširuumi ehitada. Küllike avastas, et on ehitusmeistrit otsides kogu aeg vales suunas vaadanud.
Mare muretses, et koju jäi toatäis põngerjaid.
Aire tögas Merikest, et kas koerakostüüm ikka kaasas. Kunagi Saaremaale sõites Maiu garderoob ununes...
Küllike rõõmustas, et tema pere "Trepikoja" vabaõhuvariandi ära nägi. Ja kiidusõnugi jagus. Näiteks see kilukoht meeldis...
"ÄÄÄÄÄÄ!" karjatas Aire. Selge. Järelikult kalad jäid maha.
Õnneks tuli Erko oma autoga ja õnneks oli ta veel üsna infojuhi kodu lähedal. Õnneks on mobiilid!
"Mine, võta mu külmikust kilukarp!"
Mõtisklesime, mida oleksime teinud, kui Erko oleks kaugemal olnud.
"Oleksid singiribad võtnud!" pakkusid Mare ja Merike.
"Oleks Jägalast forelli püüdnud," pakkus dramaturg. Mis tema ka kellaaegadest või vahemaadest teab.
Maarja huligaanitses. Lõhkus ära istmekäepideme, tõmbas kardinanurga ripakile... midagi oli nagu veel... Ja siis hakkas häälekalt nõudma mugavamaid tingimusi ja uut bussi. Tema raev oli mõistetav. Me ei jõudnud Alavere poodi.
Veljole oli rahvamaja asukoht teadmata. Ta on küll mitu korda seal korstnaid pühkinud ja kord ka klubi kõrvalt lasteaiast kellegi kaasa võtnud. Aga kus rahvamaja võiks asuda?
Mõõtsime lava korralikult üle. Pikkus, laius, kõrgus, sügavus, diagonaal... Mahume!
"Kas on võimalik, et ma pole siin enne käinud?" imestas bussijuht. Oli küll. Võimalik.
Asju sisse tassides surus sohver naisesinejaile pakiruumist sõrgkange kätte. Et tütarlastel oleks turvalisem liikuda.
Mare oli paigast vaimustuses. Kangasteljed. Keraamikaring... Nii elus maja!
"Võib-olla sellepärast, et siin ei tehta sporti?" pakkus Merike. Võimla moodi ei olnud küll. :)
Erilist atribuutikat kaasas polnud, aga ka pisividinatega saab segadusi tekitada. Näiteks Sveta originaallokirullid sõitsid ringi Tiidu autos. Aire tõi oma rullid. Head rullid, aga näitlejatari lühikesed juuksed ei ulatunud nende ümber. Tuli käepärast olevate vahenditega rulle toestada. :P
Merike nurises, et jumestuskunstnik joonistas talle vurru suhu. Ja veel üks suur ebaõnn! Tupsu osatäitja oli toeka lehma säärekondi pessu pannud, aga see tõmbus kuumas vees kümnesentimeetriseks kokku.
Rahvast kogunes ohtralt. Enno tuli ja teatas, et Maarja, kes ees pileteid müüs, oli sunnitud pooled tagasi saatma. Aga et kuna ta saatis ära igast paarist ühe, läinud ka tolle kaaslane. Nii et valmistusime lavale astudes tühja saali nägema. Tegelikult avanes imeline vaatepilt.
Hetk enne algust meenus, et pole ju Tiitu, kes tüki sisse juhataks.
"Viljar! Sina lähed!"
"Sul on fliis ka! Näita seljatagust!"
"Ütle midagi ilusat!"
"Et telefonid ja..."
See oli meie matkimisvirtuoosile ja helipedandile paras katsumus. Ei jõudnud häält lavastaja omaks kruttida ega midagi. Aga sooritas ülesande hindele "suurepärane".
Viimasel ajal on mõnel näitlejal rolliuputus, nii polnud me lõpuni kindlad, milline etendus käima läheb. Et kui ikka Leo lavale marsib ja ütleb: "Sa oled siin muidugi mingi allegooria peal väljas..."
Küllike unustas laval Marta peale karjudes, et Marta - see on tegelikult ta ise.
Leo märkas, et keegi on akside taga ta kilesse mähitud võileiba kiskunud. Kontrollis üle. Korras.
See inspireeris. Vahendite nappusel leppis keegi tundmatuks jääda sooviv kurikael papitükiga. Nii tore oli vaadata, kuidas Leo leiba hammustas ja vorst kerkis nagu vinnastuv hiirelõks. Kahjuks papipalani ei jõutud, paharet purskas naerma.
"Mis sa naerad, ta saab ju aru!" kurjustas Maarja. Aga hilja juba.
Lava pole väike, kuni me sinna ühes reas kummardama mahume. Mahtusime.
Tagasiteel viis bussijuht Maarja poe juurde. Et käigu siis ära. Aga tütarlaps ei läinud isegi aknast uurima. Järgmine kord oleks ju lihtsam. Tead juba ette, kus mis asub ja saad ostud kiiremini sooritatud.
Korraldati kährikuloendus, aga et kõigile mütsiks ei jätkunud, lõpetati safari ära.
Kui Mare koju jõudis, valitses majas öörahu. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar