Selgus, et tahtmist jagus kõigil. Saamisega läks keeruliseks. 😊
Aga tugigrupp kogunes ometi oi-kui-suur.
Meie viimase käigu järel on maja muutunud.
Näiteks avastasime akna Euroopasse. Euroopa jääb ju ikka sinnapoole?
Ja see aken pole ometi meie raiutud? Ei mäleta küll, et oleks.
"Vaata, meie pink!" muutus albukate rekvisiitor ärevaks. "Oleks nad jalad sirgeks käänanud, poleks märganudki."
"Teate! Täitsa tore tükk oli! Mulle meeldis!" kilkas Mare pärast etendust õuetrepil. "Alguses, kui tüdrukud tulid, kartsin, et... Aga ei, välja mängisid!"
Rebisime Tiidu lavalt maha grupipildile. Olgu pealegi nende esikas, aga see on MEIE Tiit! 😛
Ega me kadedad pole. Pärast paari kaadrit lubasime tuppa tagasi. Nii kaua, kuni hästi hoitakse, ei määrita ega kriimustata - oldagu lahked. Aga au ja kuulsus läheb jagamisele, arvestatagu. Meil on selleks oma elektrooniline Vaatleja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar