Järvamaa laulu- ja tantsupidu e. Helerohelised ettepoole

Selleks, et rongkäigule minna, tuli meid igalt poolt kokku koguda. Küllike näiteks metsast,

Maarja bussipeatusest,

Tiit prügikasti kõrvalt...

Ainult Merike valvas autos vist neljapäevast saati.

Kui see oli ikka sama auto.
Leo juhtis, järelikult oli ka tema ühe esimesena salongis.

Mare möödasõitu märkasime juba Madisel, Aire ja Kadiga kohtusime Paides ja Veljoga ka. Korraks.

Loomulikult pidime kohe käima poes. Maarja poleks muidu tulnudki.

Ja kohvikus.

Loomaaia külastus jäi ära loomaaia puudumise tõttu. Lemmikloomapood jäi küll päris lähedale, aga... mõni teine homme.

Tiit näitas laternaga

Kadri foto

ees teed ja teised traavisid järele.

Jõudsime õigesse kohta, aga igaks juhuks külvasime natuke paanikat. Idanes üsna hästi, mis sellest, et kuumal asfaldil.

 Siis leidsime meile määratud sildi ja rahunesime pisut, kuigi paar küsimust jäi endiselt õhku.

Kust me alustama peame?

Kuhu me minema peame?

Kas Tiit ja Leo suudavad teineteisega sammu pidada või hakkab pikemate sammudega Tiit seltsimehe ümber ringe tegema?

Meie õnneks saadeti kõige ette Malle, kes valis meelepärase suuna ja kes otsustas, millal anda start. Väikese spurdi järel jõudsid kohtadele ka omavalitsuste esindajad.

Otsustasime, et teeme endile ka sildi. Suure ja selge. Sest seekord tundusime endile nii kuulsusetud.

"Milleks? Kus me sellega teie meelest käima hakkame?"

"Kuskil ikka. Kas või proovis."

Kadri foto

"10:2 Paide meeskoori kasuks!" pidas lavastaja hõikumiste kohta arvet.

Meie lemmikhõikuja oli Alo, sest ta tegi seda vähemalt 3 x (oot, järelikult oli arvestuses kala sees!)

Iga kord, kui omasid tee ääres märkasime, tekkis lootuskübe, et no nüüd..., aga enamasti pöörati pea ära või lehvitati tagasihoidlikult taskusse.

"Claire! CLAIRE! Sa tead, mida sa pead tegema!" innustas Aire kõnniteel lehvitavat tütarlast.

"Mida?"

"Hüüdma!"

"Elagu, Aire!"

"Aah!"

Võtsime ise juhtimise üle. 

"Elagu, Enno!"

"Elagu, Maiu!"

"Elagu, Kadri!"...

Just hakkas hästi välja tulema, kui olimegi kohal.

Võime ehk pisut eksida, aga Albu "osavallast" oleks nagu kõik elanikud pargialusesse kogunenud. No võib-olla üks puudus. Äärmisel juhul 2. 

Elasime kaasa Maarja tantsukarjääri algusele, no ja loomulikult igale etteastele, sest albukaid jagus kõikjale.

Pidu kuulutati lõpetatuks, aga rahvatantsijad küll ära ei tulnud. Küllap kepsutavad siiamaani, kui koristajad neid koju pole ajanud.

Tänavaääred olid täis igas vanuses nutetud silmadega tüdrukuid ja poisse. Et see kojuminek rahvakultuurlastel nii valus peab olema...