Eesti jumalatega Vargamäel

Esmalt eelteadmiseks: aega tuleks varuda, sest kõik, millega oled arvestanud, pole lubatud ja tuleb ümber harjuda. Prügi maha panna ei tohi, üle muru minna ei tohi... Kõik keelud ei jäänud meelde, aga küllap polnud lubatud ka näitlejate toitmine ja parema istekoha pärast kaklemine.

Hea ilma nimel oli kõvasti vaeva nähtud, sest ma tahaks näha vihmapilve, mis sellise kaitseriidekuhja keskele ujuks!

"Väga head istekohad," jäi Mare rahule. "Meile on päike seljatagant ja näitlejatele prožektor näkku."
Mhmh. Tagareas istumine oli ka tark tegu, sai selga toetada.

Palju Tammsaaret. Palju sellist, mida võistulugemisel kuuldud. Korraks kerkis pähe mõte, et kuidas nemad oleksid seda siin esitanud. Ja et kui see hõbedane tütarlaps satuks ajamasinaga paarsada aastat tagasi kuhugi soojärve kaldale, siis oleks uppumakippujaid kui palju. Ja hea, et plastkoonused jäid "Realiseerimiskeskuse" peakatetesse pakkumata. Kergitasid rätid elegantselt kõrgeks, aga nüüd oleks justkui kopeerimine, kuigi meie alustasime enne... 😏

Ah, igasuguseid mõtteid tekkis, mis neist ikka rääkida. Igaüks läheb vaatab oma silmaga ja mõtleb omi mõtteid.

Näitekarahvas pudenes tribüünile laiali, kus sa neid niimoodi kaadrisse saad! Samas, telefonidest oli nagunii film välja tõmmatud ja ära valgustatud.
Kojumineku ajal õnnestus paar kaadrit teha.

Näe, Mare paistab

ja kuskil seal tagapool tulevad Leo ja Veljo ja...