"Küll sa oled tubli," kiidab Tiit kroonikut, kui see kohe bussi istudes märkmiku ja pliiatsi välja otsib. "Pole veel sõitmagi hakanud, juba blogid."
"Tal jäi vahepeal mitu päeva vahele," kiusab Veljo.
"Tehtud! Võtsin endale kohe ühel päeval aega. Kirjutasin ette ka valmis."
"Millest sa siis nüüd kirjutad?"
"Homsest."
Muudatusi niipalju, et Maret asendab Kaja. Aga muidu on kõik sama. Isegi istekoht.
"Merike, ära hakka bussi remontima! Me peame sellega Lõuna-Eestisse jõudma," keelab lavastaja näitejannat, kes midagi lae küljes kangutab.
Käime Maksimarketis peki ja leiva järel ning Koidu juurest kõlarit toomas.
Riidajas tuiskab kohaväärtuste läbikolamise koondis uusi objekte arvele võtma.
Meil on muide uued särgid seljas! Vähemalt neil, kes pole vahepeal endale šokolaadipabereid rinnale kleepinud. 😋
Tulime, teades, et esineme õues. See tähendab tihtilugu taustakõnelejaid, laste kilkeid, grillisärinat ja rahulolematuid teatrihuvilisi, kes seljatagusesse kurje pilke heidavad ja kaaslasi vaigistada püüavad.
Tore on meie üllatus, kui juhatatakse, et teatriõu on muust üritusest pisut eemal ja privaatselt peidus.
Kanala pilti polegi? Dramaturg veedab seal suurema osa õhtust, kaevab lindudele ussikesi ja õpetab kaagutajaid tigusid sööma. Pärlkanad kipuvad vastu õiendama, teistega leiab Küllike ruttu ühise keele.
Vahetult enne teeleasumist andis Maarja häiret, et Kaja on 3D prillideta.
Organiseerisime prillid. Välimus pole ehk kõige parem, aga töötavad laitmatult. Aeg-ajalt kipub 3D ära kukkuma, aga selleks tarbeks on liimipulk kaasas.
Mänguplatsi aitab elavdada sümpaatne perekoer, kes nõustub meiega hiljem ka pildile ja õhtusöögile tulema.
Korraks kardame, et mõlemad vaatajad on kohal, aga järgmisel hetkel on õu vaatajaid täis.
Plats on avar, Aire kihutab oma kaikaga ringi nagu teatepulgaga maratoonar. 😆
Et söögini jääb pisut aega, viib Enno Maarja helikopteriga sõitma.
"Pane maha! Võta keegi teine!" sipleb ja pahandab sõidutatav.
"Kes teine?" imestab Aire lennutaja jõuvarudest hoolides. "Kui, siis ehk Kaja."
"Mina olen küll huvitatud," võtab Merike end järjekorda.
Pärast viimast lendu on piloot tükk aega rahulikus olekus. 😆
Õhtusöögile järgneb veinide degustatsioon.
Ja dessert.
"Vaata, kui ägedad jalad laual on!" juhib Küllike Aire tähelepanu.
On.
Klientide soovil vurab buss Karksi-Nuia, aga seal on juba poed kinni.
Edasi jäävad teele vaid automaattanklad või sellised kohad, kuhu müüja ainult ilma kaubata sisse mahub.
"Ei olegi vaja," nõustub Tiit. "Pole vaja kogu aeg juua, võib ka nuusutada."
"Mul on kotis liimipulk!" meenub dramaturgile.
Ei taheta.
Esimesse joogimüügikorras tanklasse jõutakse 21.57.
Kiire teenindus.
"Kas sa paned meid Otsal maha?" palub Tiit juhti.
"Võite kõik koju minna," lubab Merike. (Mis need mõned sirmid, kõlar, ämbrid-kausid siis nii väga raske on üksi sisse tassida.) 😋
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar