Tapikul

Et pooled näitlejad jõudsid reisilt tagasi alles reede õhtul, aga viimati esinesime eelmisel kuul, tegime proovi vahetult enne väljasõitu.
Hirmus oli ikka, ka grimmita.

Teist korda proovimiseks polnud enam aega, Veljoga kokkulepitust jäi jälle aega üle. Käisime poes.
Tütarlaps sõprustrupist oli tellinud hambaharja. Kahjuks ostsime ühe suvalise enne ära, kui märkasime palju ilusamat. Jalakestega. 🐾

Jõudsime ikka liiga vara väravasse + kommunikatsiooniviga, aga saime kaasreisija kätte.

Aravetel kohtusime pealikuga. Ulatasime talle pidulikult särgipaki, sest pakk raske, mis tast Tapikule tassida.

Selleks, et Veljo ja Merike tagaistmel ruumi pärast tülli ei läheks, oli Tiit neilt juba ette ruumi ära võtnud ja palunud tolle täita mingi toru- või pulgastikuga.

Lehvitasime Tiidule ja lahkusime. Meid oodati.

Sõit kulges tõrgeteta. Erilisi tõrkeid ei tekkinud tükk aega isegi siis, kui Google Maps meid enne Jõgevat kuhugi metsarajale suunas. No ühel hetkel võttis ta neti ära. Aga andis varsti tagasi, et juhatada järgmisele ja sealt järgmisele metsarajale, kuni jõudsime lepikusse.

Kahel pool kaunid nisupõllud ja paremal eemal mingid varemed. 

Küllike mäletas, et mõis vajas remonti, aga nii lühikese ajaga nii hullusti vast ikka ei laguneks.

Tegime hädakõne Maiule. 

Maiu uskus, et näeb meid.

Meie usume, et Maiul on hea nägemine, aga meie teda ei näinud sugugi.

Küllike nõudis, et teda läheduses asuva  talu väravas teed küsima lastaks. Meespere soovis omaenese tarkusest teed jätkata, aga peatuti.

Küllike sai vajaliku info. Tegelikult oli Küllikesel veel üks mure. Esinemiskostüüm ununes koju.

Vanaproual taluõuel oli täpselt sobiv rõivas seljas, aga Küllike ei tihanud rohkem teeneid paluda. Palus abi Maiult.

Tuli välja, et meeste omaenese tarkus ja Küllikesele antud juhised kattusid. Liikusime otse edasi ("Kuhugi ära ei keera!") ~2 km.

Lähenesime Tapikule küljest, kust me kunagi sisenenud ega väljunud ei olnud, aga õnneks oli pargis palju rahvast, eksida ei saanud. 😌

Pilt Tapiku külade seltsi FB lehelt.

Õige varsti ulatati hädalisele mahukas kott kostüümivalikuga. 😊

Seekord esinesime õues. Õues esinemise juures on tore see, et ümbrus mängib kaasa. Nt Merikese sõnade juures "... ja kui märkad, et miski viltu hakkab kiskuma..." vajusid kõik kolm sirmi korralikult tahapoole viltu.

Põnevust jagus veelgi. 

Oleme viimastel kordadel Merikesega etenduse ajal telefonitsi sidet hoidnud. Seekord märkas Küllike ehmatusega, et tütar helistab. Õnneks oli  mobiilil hääl maas.

("Sa helistasid mulle lavale," kaebas ema järgmisel päeval tütrele. "Ei, sina helistasid mulle. Karjusid: "Võtke vaibad!" ja panid siis kõne kinni.")

Lahke pererahvas kutsus koogile-kohvile, aga meil tuli tulistvalu kihutada järgmisse esinemiskohta.