Hendrik Relvega Kodru rabas

14. mai. Muuseumiöö. Kohal on näiteringirakuke (Eda, Küllike, Kalev).

Aune esitleb Anti raamatut "Kohajutud ja jutukohad". Kaupleme Aunelt välja raamaturadade kordusmatka, sest homme oleme paraku teise hobiga hõivatud.

"Tiit, kas sa matkale ei tulegi?" peibutame oma teatrijuhti, kui esitlus läbi. Aja poolest ju jõuaks.

"Kuhu? Kodru rabasse?? Ei tule!" muheleb hääl telefonis. "Ma elan seal!"

Et retkel kuiv, originaalne ja ilus välja näha, röövivad Eda ning Küllike Siirilt paar prügikotti.

"Kas sul kääre on?" kiusab Küllike Siirit veel pisut. "Ma tahan näoaugu sisse lõigata," süttib ta kuskilt tulnud mõttest.

"Joonista!" soovitatakse.

Ei no muidugi! Et mitte lihtsalt Käsna-Kalle, vaid pime Käsna-Kalle.

Kui algul on plaan ühest-lastekodust-pärit muljet jätta, siis mingil hetkel saab naiselik omapärane-olemise soov võitu ja valmib kaks eriilmelist kripa-krõpa kilekleiti.

Ja siis algab.

Jalutame. Vaatame. Kuulame. Kuulatame. Nuusutame. Katsume. Maitseme... Üsna hämarikuni välja. Vihmataevas loojangut ei näita, aga matkajuht lubab, et päike loojub tänagi.

Kuuldemängukonkursi võitjad selgunud!

Täna saime Türil Eesti Ringhäälingumuuseumist oma autasud kätte! :)

Et pooled tööd olid Albu vallast, võis loota, et midagi ka siia kanti pudeneb, aga läks veel paremini! ;)

3. koha ja Juhani täiesti varjamata poolehoiu pälvis Albu Laste Mängutuba legendiga "Kivihaldjad ei luba kivi lõhkuda". Lisaks aukirjale ja kommidele oodatakse neid muuseumisse telelavastust lindistama. Olgu öeldud, et proovid juba käivad! ;)

2. koha vääriliseks arvati Alburahva Teater looga "Kakerdaja Kaur". Meie saime lisaks kingikotile kutse tulla Türile oma uudistesaadet lindistama.

1. koha napsas Muuseumi-Birgit kuuldemänguga "Vargamäe sünd". Noh, vähemalt jäi "perekonda". :D

Kes grafomaanitiitli teenis? (No pisut viisakamalt väljenduti.) Vat ei teagi. ;)

Virko kiitis Tiitu jutustajarolli eest, "Kraavi" ja "Karu" usutavuse ja pauside eest ning kuna eelnes pikk epistel harrastusnäitlejate esinemisvigade kohta (+ märkus: "Lastakse kaks törtsu linnulaulu ja arvatakse, et publik peab mõistma - see on raba!") oli "Kakerdaja Kauri" kohta eriti õnnis tunnustusõnu kuulda. Viljarile suured tänud äikese eest. See avaldas žüriile muljet!

Natuke pragati nõrga dialoogi pärast, aga see oli puhtalt minu praak. Ja midagi peab ju olema, mida järgmisel korral paremini teha! :P

Tänasest Järva Teatajast võib lugeda, et

28 000 aakrit

Üllatamine on tore.

"Oota, see on ju juba täna!" jahmus Eda. "Ma... annan tunni jooksul teada."

"Ma tuleksin küll, aga sa tead ju - kuhu ma põnni jätan?" ebales Merike, aga sellel järgnes kohe: "Mul üks mõte on."

"Aga, davai, käime ära!" nõustus Erko pikema moosimiseta.

Eda sõnum: "Tuleeeeen!"

Merikese kõne: "Mis kell ja kus?"

Meeskond komplekteeritud.

"Õigel ajal helistasid. Ma just sättisin end Aravetele minema," sädistas Piret.

Lilled ka olemas.

Kiireks läks. Seda küll. Kui Tiit Alte poleks läheduses seisnud, oleks õige ukse leidmisega pisuke kimbatus tekkinud.

Kõigepealt Rene. See oli lahe vaatepilt, kuidas ta kulmud iga siseneja peale aina kõrgemale kerkisid: "Mis, te olete terve näiteringi siia kokku ajanud?"

Mitte päris. Mahajäetud, ärge pahandage!

Esimene rida. Keskel. Nii lahe!

Ja siis... Appi! Kes see tütarlaps praegu lavale ilmus? Teda ei osanud ma oodata! Mis nüüd saab? Kõik teised on etendusejärgseks kingiks mõeldud tervitussõnumis ära mainitud.

"Annika! Kes teenijannat mängib?" piinan esimesel vaheajal seljatagust naabrit.

"Ma ei tea."

"Rene, kes teenijannat mängib?"

"Ma ei tea."

"Mul oleks ta nime vaja."

"Küsin Mankinilt," lubab Rene vastutulelikult.

Lavastajalt? Kaval.

Vaheaja lõpuks on Rene oma kohal tagasi.

"Nooh?"

"Mankin ka ei tea."

?????

"Sind ja Merikest nägin ma kohe, kui lavale astusin," tunnistab Tiit hiljem. "Aga Erko ja Eda... Kõndisin neil ju peaaegu üle varvaste!" ei suuda Tiit mõista, kuidas osa rahvast nägemata jäi.

"Oli üllatus?"

"Oli."

Ja etendus oli hea. Ainult see meie Tiit - jälle jõi! Ruth oli ometi nii kirglik ja ilus! No on loll mees, ei saa oma kompleksidest üle! :P

Jutuks hea küll. Tegelikult...

Tegelikult oli tore tõdeda, et tuled neljandat korda oma sõpradele kaasa elama ja suudad etenduse ajal täiesti ära unustada, et need seal on Tiit, Merle, Helje, Ruth... Et oled seda juba kordi näinud. Seisad loo sees nagu tapeet, kardin või kellakapp ja näed taktitundetut pastorit, reaalsuse eest põgenevat Bricki, murtud elurõõmuga Suurt Mammat...

Kuidas te pimedusest lavale ilmusite? See oli... müstiline. Võimatu. La-he! Nagu oleks teid kurikaseadjaga kohtadele tõstetud.

Kalllll!

Rongiliin Albu-Sargvere-Albu

Ei noh. Vinge! Tore pererahvas, kohv ja õunakook. Saali interjöör oli selline, et tõepärasemaid tingimusi annaks otsida.

Ja milline publik! Erilised tänud esirea prouadele, kes meie etendusele üliemotsionaalselt kaasa elasid. :D

Telefon jäi koju.

Stend kukkus alla.

Leo krooksus nagu kevadine kõre.

Küll oli palav külmetada!

Seda lõbusat päeva ei unusta me niipea!

Lõpetuseks väike ülesandepildike: Joonista ise Sinaiidale nägu ja otsi, kus on Peeter!

Albu võidukad põnnid!

Kolmapäeval tõi kooli näitering Aravetelt esikoha koju. Nojah, mis seal imestada! Kes see ikka vastu hakata julgeb, kui juba mereröövlid platsis.

http://albunaitekas.blogspot.com/2011/04/teatripaev-aravetel.html

Tublid! Palju palju sama võidukaid rööve!

Aravete Teatripäeval

"Paar minutit on etenduse alguseni aega ja saalis istub ainult helimees," tuleb Tiit muheledes trupile edu soovima.

?????

"Ei noh. Rahvas on ees. Puhvetis," rahustab ta kohe.

Eesriide avanemise ajaks on kohad kenasti täis.

Lava on üllatavalt väike (vt Lõbusatest lugudest), aga kogu tüki tekst mahub kenasti ära (tillukesed kärped ikka on). Isegi venitada annab.

"Mis siis ometi juhtus?" uudishimutseb Sinaiida.

Politseiniku-Madis võiks nüüd vastata: "Mina leidsin ta näoli perrooni pealt." Aga politseiniku-Madisel on midagi ütlematagi laval tore olla. Sest tema käest ju keegi ei küsi. Kõigi pilgud on suunatud postiljonile.

Ee...eee... Mida küll öelda? Et: "Mina ei tea, mis seal juhtus. Mina olin samal ajal näoli perrooni peal."

Või mis?

Lihtsam tundub Kalevile selja taha hiilida ja teda natuke näpuga togida. ;)

"Kes see naine on, kes teil seda jaamakorraldajat mängis?" uuritakse Merikese kohta. Tähendab, et hästi mängis.

"Ta oli see, kes "Poisi" etenduses ära suri."

"Tema peole ei tahtnud jääda?"

Küllap ikka. Sest need Aravete Teatripäeva peod on igavesti vahvad. Kahju, et kõiki kohal polnud.

Läbirääkimiste küsimus. Oleksin teid pärast koju sõidutanud. (Mis viga kilgata! Õnneliku lõpuga eneseületamine seljataga) :D

Rene konserviks

Neljapäeva (31.03) õhtul rahvamajas. Konserveeris TV3.