Sangadega Leo

Eelkõige kogunesime mõistagi Leod õnnitlema,

aga ka proov vajas proovimist. No ja särgid.

Lavastaja õiendas pidevalt, et kolmekümnendaks etenduseks võiks mõni asi juba meelde ka jääda.
Tõe huvides olgu öeldud, et me oleme seda tükki mänginud 37 korda. 😎

"Aitab! Seda kohta rohkem ei tee! Väga hea, AGA..."
Publik sattus taas võrratu. Isegi plaksutati. Rohkem muidugi rõõmust, et koju saab.

Kallis Leo!

Tea, kulla sünnipäevalaps,

meil oli kindlalt kavas,

peos kook ja sünnipäevanaps

Sul seista ukseavas,

salm esitada Sulle (peast).

Ei tõrkund keegi meie seast.

Refräänegi ehk oleks paar

meil võimaldand repertuaar.

Jäi ära laulujoru,

sest Sa ei võtnud toru,

ei öelnud meile, kus pead peo

ja me ei saandki tulla, Leo. 😭

Sestap tulevad õnnitlused täna. Sama palavad, aga servast kõrbenud, kuna jäid natuke kauaks praeahju. 🔥

PS Veendu ise, kui heade nägudega Sinu peale mõeldi!

Samal päeval Kuhjaveres

Kuna Tapikul selga saadud kittel oli viisakas tagasi anda, kimbutas Küllikest taas riidemure.
Õnneks sõitsime läbi Põltsamaa, aga katsu sa sõidu pealt poesilte lugeda!
Mehed teadsid, et Selveri teisel korrusel müüakse kleite. Ju nad on ennegi ostmas käinud.

Merike ja Küllike jooksid veidi aega ustest sisse-välja, kuni süsteemist aru said ning kihutasid siis trepist üles. Kitleid silma ei hakanud, aga leidus üksikute roheliste elementidega ROOSA öösärk.

Ülemise korruse kassas saba polnud, aga müüjat ka mitte. Alumise korruse kassades olid sellised järjekorrad, mis meie ajakavaga ei tahtnud sobida. Õnneks oli veel ekspresskassa, mille juures ainult Merike märkas silti, et see on suletud. Küllike ei näinud ja sai suuresti tänu sellele ostu sooritatud.

Google Maps otsustas veidi enne Kuhjavere silti, et meil on veel 20 km minna. Me ei uskunud teda. Me ei uskunud ka Merikest, kes teadis, et TULEB VASAKULE KEERATA. Seda vaatamata ühisväidetele, et sõidame hoopis teist teed mööda. 😄

"Siitpoolt ma pole veel tulnudki!" imestas Mapsi konkurent ega sõdinud parempöördele väga vastu, kuna parkla ja lava paistsid kah juba.

"Meie oleme valmis!"

raporteerisid primadonnad Urvele, kes muretses, kas ja kus me oleme.
Seejärel läks Urve albukate etendust kuulutama ja Küllikesel kukkus kogu kupatus peast ära.
Jõudis tagasi panna.
Telefoni ei jõudnud võtta.

Pilt Kuhjavere küla FB lehelt

"Kuulad ka, mis ma räägin?" käratas lavapartner, kui Küllike argsi ainsal kõne alla tuleval momendil uksepraost sisse piiludes juurdles, kui suurt pingutust nõuaks vasaku käe kolmemeetriseks sirutamine.

Ilma telefonita helistamise juures on see eelis, et keegi ei räägi vahele.
Ja sa ei helista kordamööda nii oma kui võõra telefoniga.
Peaaegu.

Tagasiside-tütarlaps andis nõu, et jagaksime vaatajale alguses tegevuskohast ja tegelastest natuke rohkem infot ja vaataksime kõik sama ekraani. 😶 Aga katsu sa ühte kokkulepitud punkti vahtida, kui publikus toimub nii palju põnevat! 😇 Et positiivset tagasisidet tuli ka, siis Helje väga valusalt ei peksnud. 😌

Peale meid esines veel ainult üks trupp: Tornimäe Näiteselts.

Küllike oli nende etendust juba Räpinas näinud, aga kõik ei kulge alati plaanipäraselt ning Helle oskus kimbatusest välja tulla ajas dramaturgi laginal naerma.
(Kõnnib "Aime" trepile, ühes käes on tal transistorraadio ja teises kartulikoorimis-instrumentaarium. Raadio mängib just niikaua, kuni näitlejanna koha sisse võtab, aga vaja oleks palju kauem, sest edasine tekst nõuab seda. "Aime" vaatab raadiot, vaatab publikut ja kamandab stoilise rahuga: "Muusikat!" Helimees ärkab.)

Pilt Kuhjavere küla FB lehelt

Äh, ega me saarlaste edu üle kadedad ole, jätkus meile ka selle moega üks taldrik. 😉

Simmanile ei jõudnud, kibelesime oma sünnipäevalast õnnitlema, aga too oli kade, ei jaganud koordinaate. 😦

Aa! Jaa! Tervitame fänne Ailit ja ... ee... Üllet(?) ning vabandame, et tulekusaginas üks tähtis tütarlaps neile näha jäi toomata. 😍

Tapikul

Et pooled näitlejad jõudsid reisilt tagasi alles reede õhtul, aga viimati esinesime eelmisel kuul, tegime proovi vahetult enne väljasõitu.
Hirmus oli ikka, ka grimmita.

Teist korda proovimiseks polnud enam aega, Veljoga kokkulepitust jäi jälle aega üle. Käisime poes.
Tütarlaps sõprustrupist oli tellinud hambaharja. Kahjuks ostsime ühe suvalise enne ära, kui märkasime palju ilusamat. Jalakestega. 🐾

Jõudsime ikka liiga vara väravasse + kommunikatsiooniviga, aga saime kaasreisija kätte.

Aravetel kohtusime pealikuga. Ulatasime talle pidulikult särgipaki, sest pakk raske, mis tast Tapikule tassida.

Selleks, et Veljo ja Merike tagaistmel ruumi pärast tülli ei läheks, oli Tiit neilt juba ette ruumi ära võtnud ja palunud tolle täita mingi toru- või pulgastikuga.

Lehvitasime Tiidule ja lahkusime. Meid oodati.

Sõit kulges tõrgeteta. Erilisi tõrkeid ei tekkinud tükk aega isegi siis, kui Google Maps meid enne Jõgevat kuhugi metsarajale suunas. No ühel hetkel võttis ta neti ära. Aga andis varsti tagasi, et juhatada järgmisele ja sealt järgmisele metsarajale, kuni jõudsime lepikusse.

Kahel pool kaunid nisupõllud ja paremal eemal mingid varemed. 

Küllike mäletas, et mõis vajas remonti, aga nii lühikese ajaga nii hullusti vast ikka ei laguneks.

Tegime hädakõne Maiule. 

Maiu uskus, et näeb meid.

Meie usume, et Maiul on hea nägemine, aga meie teda ei näinud sugugi.

Küllike nõudis, et teda läheduses asuva  talu väravas teed küsima lastaks. Meespere soovis omaenese tarkusest teed jätkata, aga peatuti.

Küllike sai vajaliku info. Tegelikult oli Küllikesel veel üks mure. Esinemiskostüüm ununes koju.

Vanaproual taluõuel oli täpselt sobiv rõivas seljas, aga Küllike ei tihanud rohkem teeneid paluda. Palus abi Maiult.

Tuli välja, et meeste omaenese tarkus ja Küllikesele antud juhised kattusid. Liikusime otse edasi ("Kuhugi ära ei keera!") ~2 km.

Lähenesime Tapikule küljest, kust me kunagi sisenenud ega väljunud ei olnud, aga õnneks oli pargis palju rahvast, eksida ei saanud. 😌

Pilt Tapiku külade seltsi FB lehelt.

Õige varsti ulatati hädalisele mahukas kott kostüümivalikuga. 😊

Seekord esinesime õues. Õues esinemise juures on tore see, et ümbrus mängib kaasa. Nt Merikese sõnade juures "... ja kui märkad, et miski viltu hakkab kiskuma..." vajusid kõik kolm sirmi korralikult tahapoole viltu.

Põnevust jagus veelgi. 

Oleme viimastel kordadel Merikesega etenduse ajal telefonitsi sidet hoidnud. Seekord märkas Küllike ehmatusega, et tütar helistab. Õnneks oli  mobiilil hääl maas.

("Sa helistasid mulle lavale," kaebas ema järgmisel päeval tütrele. "Ei, sina helistasid mulle. Karjusid: "Võtke vaibad!" ja panid siis kõne kinni.")

Lahke pererahvas kutsus koogile-kohvile, aga meil tuli tulistvalu kihutada järgmisse esinemiskohta.

Alle-Saijale ja tagasi

Kuna sel kuul tuleb teatril esitada 4 erinevat näitemängu ning mõnel käia ka viiendat harjutamas, on nõrgemail tegemist, et juhe kokku ei jookseks.
Alle-Saija oli just üks selliseid eneseületamisi, kus korraga kaks lavastust meelde vaja tuletada.

Pingutasime.
Ilmnes, et täiesti ilmaaegu.

Pruukis vaid koi KT-l lavale astuda, kui kõik muu muutus justkui nähtamatuks.
😂
Kapi lõpp kujunes näitlejate jaoks põnevaks. Pidžaama lendas kõrges kaares ja kittel tegeles aktiivselt koi kotijooksuga.
Kandiku loo ajal ronis kroonik Ossi ja Riksuga puu otsa, kui parajasti kohalikku kassi taga ei ajanud või kruusahunnikus haamriga suuremaid kive puruks ei tagunud. Märkmete tegemine jäi unarusse.

 Teatrisõiduga kaasnes kultuurireis Vargamäele. Filmi Vargamäele.

No mis me oskame kosta?
Mäe Andres oli taluelu edendades kõvasti ajast ees.

Ka Pearu ei peljanud ümberkaudseid šokeerida.

Kojuminek kujunes reipaks ja lauluküllaseks. 

Kes sõitsid, teavad.

Kolmapäev kapis

Mare tutvustab oma uut moekollektsiooni lendajatele.
Vera, Veljo ja Maarja poevad samasse ülikonda.
Kordamööda.

Täitsa tore "Kapp".
Kappi pole tarviski.

Tuhat ja tuline!

Tuhandes blogipostitus.
Esimene sissekanne 16. mail 2010.

Lehevaatamisi 118 322.
Peamiselt külastatakse meid facebooki kaudu. Natuke tullakse läbi kodulehe ka.

Kõige rohkem on loetud postitust, kus Arleti "Mees raamatust" lavastust kiitsime. Teisel kohal on postitus, kus sõprade üle muigasime, ja kolmandal kohal postitus, kus väärikate kokkusaamisest kirjutatakse.

Tänavuse aastaga saab kõik maakonnad teatrikaardile. Blogiajaloo lavastusi ja ühisettevõtmisi on aina keerulisem kokku arvutada. Aga võimalik. Koduleht mäletab.