Kolmed retuusid ja viis paari saapaid

"Ma ajasin pealkirjad segi ja vaatasin: mis mõttes? 14-ndal juba esineme???" muheleb Mare.

"...Anne-tädi...???" otsib segaduses Aire lavalt õiget nimeomanikku.

"Naeru lagistamine on väga hea," tunnustab Tiit.
"Me naersime sellepärast, et rüselesime kolmekesi kõrvuti uksest sisse!"
"Väga hea! Aga tekst peab ka kuulda olema!"
Böö.

"Oota, kuni me su jalad siiapoole tõstame!"

"Mis sa nügid tast! Ega ta käru ei ole!" noomib lavastaja Merikest.
"Ei katsu teda. Lükkan sõnadega," üritab Merike õpetust meelde jätta (nagu Pantalone neiukese tulekut).

"Võtame retuusidest tagasi!"
"Mulle ei mahu rohkem! Juba kolmandad!" hädaldab Aire.
Oota, kuni saabasteni jõutakse!

"Musu on nii nõme sõna! Eedu samamoodi!" hädaldab diiva.
"Ma tean. Sellepärast need kirjutasingi!" parastab dramaturg.

"Kül-li-ke! Miks sa Airele ette ronid?"
"Ma tahan teda Erko eest varjata."
"Sa ei pea kedagi varjama! Mine tagasi, kus sa olid. Ei tekita nüüd seal troppi!"

"Loogikaküsimus: Miks Maarja Tiitu kohe ära ei tunne?"
"Miks Leo ja Merike teineteist ei tunne?" lülitub autor mõttetalgutesse.
"Miks sa seda minu käest küsid?" imestab lavastaja.

Oh, jeerum! Kas sellest peaks mingi asi tulema???