Sõbrapäev Imaveres

Kohale sõitsime suhteliselt vaikselt. Eks sellepärast ka, et tee libedavõitu. Maarjal, meie suurimal lobisejal, oli suu friikaid täis.

No ja Leo puudus. Tema oli kakakoolitusel. Vms.
Tiit jagas muljeid viimatisest netipangas käigust. Et kui kohale jõudis, oli pank selleks päevaks juba suletud... Ja et kui lõpuks sisse trügis, küsiti  igasugu isiklikke küsimusi, kuigi tema tahtis lihtsalt raha üle kanda. ;)
Ats tervitas meid rõõmsalt ja näitas esinemispaiga kätte.

Ookei. Meie veel mahume, aga publik?
Ehk ei tulegi kedagi? Peale Atsi oli üks mees veel, nii et publiku puudumise üle kurta poleks saanud.
See teine mees tundus küll kitsivõitu. Kui kassas istuv Küllike (kes piletid ja vahetusraha maha unustas) temalt nõudlikult küsis: "Palju sina saad mulle raha anda?" ütles ta igatahes konkreetselt: "Midagi!" ja kadus kähku nurga taha. Nojah. Küllike arvaski tegelikult, et räägib Tiiduga.
Huvi etenduse vastu oli suur. Telefonid huugasid ja kõik sekretärid aeti infot jagama.

Käsk oli kõik etendusele lubada.

Rahvast kogunes

nii palju, et kassiir siiralt uskus: tagauks on lahti ja Ats korraldab ringmängu. Aga et miks nad iga kord nõustuvad jälle piletit ostma? Kõik see publik ühte ruumi ometi ära ei mahu???
Mahtus.
Mõnusalt naeruhimulised inimesed olid meid vaatama tulnud.
Aire küttis neile ahjud soojaks.

Enno võttis (lisaks bussijuhiametile ja näitlejatööle) enda kanda ka valgustamise.

Merike oli jõhkras tujus. Togis, tõukles, kärkis ja kamandas. Eriti etenduse ajal. Õnneks väga suuri kehavigastusi ei tekitanud.
Kõik siiski saali ei kippunud. Eriti häiris see mees, kes riietumispaigas passis. Ka meie kaunimad tütarlapsed jätsid ta täiesti külmaks. Vahtis kõigist kõrgilt mööda ega poetanud ainsamatki kiidusõna.

Miks ta üldse tuli? Hoolikamal silmitsemisel võis leida Airega ühiseid näojooni. Küllap sugulased. Aga ju siis pole läbisaamine kuigi hea.
Kostitati suurejooneliselt.

Ja et asutus piimaga tegeleb, sai kohvikoort otse torust (rohelises - hapukoor).

Väga tore õhtu! VÄGA!