Reede. 15. august. Pilves, selgimistega ilm. Tuul mõõdukas. Oleme saanud infot, et mõlemad lageda taeva alusesse plaanitud etendused kolitakse katuse alla.
Hea etendus reisimiseks. Ei mingit erilist tavaari. Paar taburetti ja kohver.
Teel meenub, et madratsid kulunuks ikka ka ära. Kaks ööd põrandal? Pealik käsib bussi ninaga kodu poole keerata.
Viljandis meenub viimasel hetkel, et juhile võiks ka märku anda, kus täpselt etendus toimub.
Täpses etendusemajas toimub supersoe vastuvõtt värskete saiakestega (isegi kui nad vargsi loodavad, et end vormist välja sööme. Pole hullu, loomalugude vorm mahub meile veel kaua selga.)
Meil on muidugi oma dieettoidud kaasas,
aga neid siis väga ei pruugi.
Püstolnäitleja Erko annab parima.
Maarjagi on sunnitud lavale ronima ja hiireks hakkama. Vastasel korral poleks ta kaasa saanud. Lava taga pakutakse talle julgestuseks kaasa siili ja potsatajat, aga Maarja streigib.
Ane teeb näo, nagu oleks nähtuga hirrrmus rahul. Oma viga, kes käskis ette kiita. :P
Tükk tehtud, vahetame võõrustajatega kohad ja kolime saali. Edevamad muidugi avastavad peegli.
Kohalikelt estraadimeistritelt jääb meile mõneks ajaks kõnesse "tševo-tševoo?"
Oo! Me jõuame isegi POODI! Keegi kuri inimene on kõige parema kauba ülemise riiuli tagaserva paigutanud. Õnneks on meil Tiit. Tegelikult ka Jõmmu, aga keegi ei anna talle võimalust proovida, kui kiiresti jõllitamisega pudel ise korvi võib ronida.
Jõuame ka kontserdile. Kuigi Viljandis on imelik komme kõnniteed poste täis torkida. Mõni neist tormab mõnele meist hooga kõhtu. Alatu. Väga alatu.
1. öö. Ane hoiatab, et majas on kummitus. No-noh. Loodetavasti õnnestub neil see tegelane meie kojumineku järel kuidagi tagasi meelitada.
Toaseinal on portreenäitus. Koidula, Kristjan Jaak Peterson, Betti Alver, Ülo Ümera... Enno arvates oleks hea kõik pildid bussi külge riputada- kunst massidesse vms.
Okasroosike saabub üksildaselt linnaekskursioonilt, joob
topsitäie morssi, vajub esmalt istuli ja seejärel külili. Käima õnnestub
ta lülitada (korraks) järgmise päeva pealelõunal, hetk enne järgmise
etenduse algust.
Ennol tekib äriidee, kuidas öösel üleval oldud aega otstarbekalt ära kasutada, tuleb asutada eluliin 'Kuula või räägi'.
Arutame,
miks toonekured kolmnurgas lendavad ja kui keeruline selline
positsioonide hoidmine on, aga erinevalt inimestest pole toonekurgedele selle eest medaleid jagatud.
Mare tuletab klaveril nooruspõlve lugusid meelde, mis Ennol ja Tiidul jala tatsuma panevad.
Nagu tavaliselt, ei jõua me ka seekord lauludega esimesest salmist-refräänist kaugemale. Ei aita ka kohalik raamaturiiul.
Enno dirigeerib pianiste: "Mängib Aire, valmis paneb Küllike." Viimatimainitu väljalülitatud teadvusse käsklus paraku ei jõua.
Käime veel väiksel linnaekskursioonil.
Loodame linnas Koidu kummitust kohata, kes meie saabudes välja kolis, aga silma jäävad ainult tähed ja imelikud mehikesed seintel.
Aire maasikatakso teenust testimas.
Jõmmu leiab oma tulevase kodutänava.
Jõmmu plaanib jalgu pesema minna, abivalmis kaasnäitleja on valmis ta kraanikausist matile tassima:
"Ütle, kui valmis saad, tulen järgi! Saad ka tasuta Tallinna ühistransporti
tunda."
Mis on roheline, nelja jalaga ja puu otsast alla kukkudes kindlasti tapab su? PILJARDILAUD - arvavad mingid Romaani külalised.
Laupäev. 16. august. Hommikusööjaile jääb silma iseavaneva ja -sulguva tagaluugiga auto.
Kuhjaverest saame rohelised käepaelad, just nagu keegi oleks kursis meie trupi tunnusvärviga.
Tekib idee dramatiseerida järgmise aasta Kuhjavere festivaliks Wilhelm Hauffi tore muinasjutt. Alloleval pildil on illustreeriv iseloom ja võimalikud seosed juhuslikud. :P
Teeme ettepaneku Maarja jaoks välivoodi lavale kaasa võtta (taburetti tema jaoks ju pole). Ilmselgelt pole mõni selle variandiga jälle rahul.
Mare käänab pardil kaela kahekorra. UUs mure: kuidas linnurümp koduni värske hoida. On variante.
Inimesed arenevad. Meenub üha uusi T ja V tähega algavaid linnunimesid. Tuukan, vapustavalt vana lind, vahven...
Koogikonkurssi valik. Teeme vüidu, kes jõuab rohkem ja kiiremini süüa, kas meie või herilased.
Laupäevaõhtune poetuur.
Maarja on tivolist kangesti huvitatud, aga sõitma ei julge minna. Seda agaramalt nõuab pilte. Meil õnnestub poest saabuvat Maret veenda, et kõigist on juba tivolipilt tehtud ja atraktsiooni saab ise valida. Mare nõustub vastumeelselt, aga me ei suuda tõsiseks jääda ja tunnistame üles. (Järgmisel hommikul bensukas seistes mõistame, et tivoli on ohtlik koht. Sealtpoolt ligineb väga katkise näoga mees. Küllap käis selfie't tegemas ja komistas. Öösel ju karussellid seisavad. Soovija peab valitud atraktsiooni ise käima jooksma.
Enno on bussi väga õdusaks kujundanud. Ukse kõrval nurgas kasvab toakask. Varsti on plaan üles seada maaligalerii.
Enne saarlaste etendust testime Helje lugemust. Selgub, et selle suve bestseller on talle justkui tuttav, aga pealkirja ta siiski pakkuda ei söanda. Ei aita isegi vihje Leole.
Saarlased ei esine. Nad teevad lihtsalt kehakeeles ja osaliselt kostümeerituina selgeks, kuhu ülejäänud trupp jäi.
Avinurme Brasiilia tädiga.
Saame lõpuks ühe normaalse grupipildi (pooliku, aga siiski) ka.
"Kapsauss 2014"
2.öö. Üritame Okasroosikesele heameelt teha ja teda kuidagi üleval hoida, segades morsi sisse kõikvõimalikke olemasolevaid rohelisi asju, sellest hoolimata ei lubata meil sel ööl klaverit puutuda. Tundub, et mõnel koostisosal on silmapaistvalt väsimusttekitav toime.
Lähme jälle maju pildistama. Ane on väga leplik, aga need Merike ja Aire hakkavad jälle midagi voodist ja magamisest rääkima, mingitest Lossimägedest ja järvest ei lubata juttugi teha. Jõmmu on alles ärganud, seega natuke taltsutamatu ja lubab Ketsid tee äärde jäävasse pandimajja müüa, kui nad tõrkuma hakkavad.
Linn pole 24 tunni jooksul nagu väga muutunud. Leiame ühe kõvera maja.
Ilusaid uksi.
Küllikese lemmiktänava.
Jõmmu kohtab oma suurt sõpra Mikit ja muid tüüpe.
Fell-in, kuhu meist mitte olenevatel põhjustel täna jälle sisse kukkuda ei lasta.
Väike okseratas võtab Merikese põlvist nõrgaks.
Üldiselt on Viljandi äärmiselt sõbralik linn. Isegi, kui keegi väga kakelda peaks tahtma, siis teisi väga tülitama ei hakata ja lüüakse endal mokk lõhki.
Need tundmatud objektid tekitasid meis korra kõhedust, aga üks pilk ja nad valisid teise suuna.
Pühapäev. 17. august. Oleme vast ainus trupp, kes pääseb festivali jooksul 2x lavale esinema.
"Õnne soovime sul! Õnne soovime sul!"
Kalli-kalli, Leo!
Kuhjaveres on väga palju nõelavaid herilasi. Õnneks me pole allergilised. Valus on ikka.
Tuvastame, et ükskõik, millal me ka Kuhjaverre ei satuks, alati on põllul kombainid.
Küllikesele tundub üks mees väga tuttav, aga millisest trupist või etendusest? Selgub, et ta on parkimise korraldaja.
Kallistame hüvastijätul saarlasi. Helje leiab, et peaksime Saaremaale tulema. Lihtsalt niisama. (Et tulge, aga ärge külla tulge?) :P
Peoperemees käib meid veel isiklikult ära saatmas - milline külalislahkus! =)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar