Endiselt on mees võõras

Väikese linnaekskursiooni järel parkisime end ühe kollase maja ette parklasse ja hakkasime uurima, kuhu meid täpselt kutsuti. Selgus, et täpselt sinna kollasesse majja. Ainult teisest küljest.

Saal oli küllikeseroheline. Kurvastasime, et laual pole lille, aga lill kohe tuli! Aitäh, Elo! :)

Seekord saatsime lavale kaks püstolit: Tiit mängis Erko ja Veljo Enno eest. Veljo oli teksti korralikult pähe saanud. Rohkemgi, kui ette nähtud. Palju rohkem. :P

 Etenduse "ooteruumis" ilutses uhke pidulaud. Ja kui maitsvaks kõik osutus! Maarja kibeles siiski poodi. No burger!  Ja et pole juba mitu kuud kokat joonud.
"Kust te tulitegi?" imestas perenaine.

 Pisiapsud. Kruus ununes kuhugi. Paar sõna läks vahetusse. 55. etendus, väike improvisatsioon on lubatud. :)
Kalev sõnus ära. Tulemegi tagasi. Sügisel.