Pilistveres maja vaatamas

Sõit sai aegsasti kavandatud. Vaid üks inimene seltskonnast kuulis oma õhtuplaanidest pool tundi enne minekut, aga pardale ronima jõudis õigeks ajaks. Lausa esimeste seas. ;)

Leppisime kokku kohad, kust rahvas peale korjatakse. Aire arvas algul, et jalutab suure tee äärde välja. Et siis näiteks kuhugi Kaalepi-Kihme vahele. :P
Maarja nõudis peatust kahe kivi vahel. Sai lubatud. Kui kolmandat kohaloleku märgiks pea kohal hoiab.

Igatahes õnnestus tekitada tavapärane kaos, kus pooled männikad saabusid rahvamaja juurde ja pooled (Maarja) jooksid Männil majade vahel ringi, otsides õiget kivi.

Aire saabus mingi meile arusaamatu autoga. Nojah. Merike tõstis tema masinal Lehtses tagaukse hingedelt maha. :P

Küllike teadis täpselt, et tulemas on ka Merike. Aire nii ei arvanud. Olevat pisut kauge tulla. Küllike oli valmis kas või treppi sõitma, peaasi, et sõber maha ei jääks. Trepp asuda Soomes. Hm? Seda, et Merike teisipäeval Soomest tuleb, Küllike teadis. Aga et ta sinna ka läheb, oli uudiseks.

Merikest meenutasime veelgi. Näiteks, kui Aire aknaga mängis. Endal polnud nuppegi!

Arutasime, kuhu veel oma tohutu repertuaariga esinema sõita. Ja kuidas saab bussiga kõige otsemat teed pidi Austraaliasse.

Igatsesime Erkot, kes meid oma "Nu, pogodi!" mänguga esimesel korral väga edukalt Pilistveresse juhatas.

Roosna-Alliku kandis kattis põldu valge luigevaip. Nokkisid midagi ja jalutasid Paide poole.
"Luiged lähvad, lumi taga," teadis juht. Kurb. Aga ega vanarahvatarkuse vastu saa.

Rakvere-Paide viida juures otsustasime minna Pärnusse. Randa. Nii ilus ilm ju. Kindlasti on vesi soe. Otsustasime minna Viljandi kaudu.

Pilistvere tee on HIRMUS hirmus. Mitu korda keeras end lihtsalt ringi ja hakkas vastu tulema. Isegi ilma rongideta (tuledes lautadest on aja jooksul vist tuledeta laudad saanud) oli jube. Ja rahvamaja ette on nutikad kultuuritöötajad kraavi kaevanud. Et publikut püüda.

Kui Küllike etenduspaika jõudis, oli uks juba suletud. Või siiski mitte? Selgus, et teatrihuvilisel pole piisavalt jõudu. Jälle üks uus avastus ja asi, mida enda juures arendada.

"Maja" algab "Trepikojast". Märkasime oma rõõmuks piletimüüja lauakese kõrval  kodust reklaami. :)

Pilt sai küll pärast etendust tehtud, aga sobib siia kõige paremini. :D

Leidsime saalist palju toredaid tuttavaid. Näiteks Ervini. :)
Kohe hakkas mõte jooksma, kuidas üksteist kasulikult ära kasutada.

Ka lavalt leidsime palju tuttavat. Korraks uitas mõte isegi aastasse 2010. :P

Meie Tiit mängis peaosa!

 

 

Albukad ei lasknud end segada tüki tõsidusest ja kihistasid. Eriti, kui lavale astus meisterluuraja Merle. :D

Anekene oli ilus ja andekas. Nagu alati. :) Meie hakkame end teda kiites juba kordama, tema on aga laval alati uus, värske ja huvitav. :D

Tuttavad olid kõik. Kes rohkem, kes vähem. Kui mõne puhul oskasime terve rea etendusi ette vuristada,

 

siis teise juures pidi paari inimese mälu värskendama.

 Et mäletad ju küll, Kaius!

Õnnitlema minnes oli natuke närv sees. Et kuulsused ju. Loogiline, et meie neid tunneme. Aga äkki nemad võõrastavad, kui kallistama tormame? :D

Suur tänu ja kiitus, kullakesed! Edukaid etendusi ja vägevat "Maja"!