Hirm sõi hinge seest

Või siis mitte. Kuidas kellelgi. :D

http://www.ugala.ee/index.php/repertuaar/lavastused/hirm-soob-hinge-seest-rainer-maria-fassbinder

"Küll te olete täna vaiksed?" imestas sohver.
"Ära taha, et ma rääkima hakkan," hoiatas Merike. Ei hakanud.

Jõudsime kõigi takistuste kiuste teatrisse lausa 5 minutit enne etenduse algust. Tooja teadis, et praegu on see Salme Kultuurikeskus, aga enne oli mingi nimeline. Pakkus välja valiku. Mare kontrollis. Tomp osutus õigeks.

Saali istudes selgus, et koha- ja seerianumbrite vahel valitseb väike ebakõla. Rea neljandal toolil istujat hoiatati, et nähtavasti tuleb tal oma kohta veel kolme teatrikülastajaga jagada. Õnneks nii ei läinud.

Paar inimest, kel kodutöö tegemata, otsisid kavast, kas etendus on ühe- või kahevaatuseline. Ei leidnud. Selgus, et info seisis liiga nähtavas kohas.

Irina jagas etenduse segamiseks komme, ühtlasi ostes ette- ja tagasiulatuvalt sõiduteenust. Küllike avastas liiga hilja, et tõsine etendus võib tähendada ohjeldamatut pisaratevoolu ja taskurätid on kuskil ta ratastega teatrikohvri põhjas.

Vaheajal tormas Merike sellise tuhinaga kohvikusse, et unustas mõned riideesemed tooli käsitoele. Ka Maarja kiirustas samas suunas. Küllap lootis burgerit. Teised nautisid Salme Kultuurikeskuse kahe korruse seinu kaunistavaid maale. Leiti, et lõpuks ometi näitus, kus tarka juttu kuulamata ning arvustusi lugemata saad ise pildile vaadates aru, mis seal kujutatud on. Küllikesel, kes loomapilte tavaliselt ei armasta, oli kohutavalt raske ilma hobusemaalita ära tulla.

Küll oli raske näituse kohta reklaam välja otsida! Eriti, kui nimed ka päris õigesti meelde ei jäänud. Maakohas oleks nii mahukast väljapanekust kõik kanalid hõisanud. :D
Rühmatööna saime hakkama:

http://www.tallinn.ee/pohja/marts-broshyyr.pdf

Väga näitusele ebatüüpiline pilt.

Teist vaatust vaatama läks Küllike üpris vastumeelselt. Tema meelest olekski võinud nii lõppeda. "Kust sa tead, millega lõpeb?"
"Aiman. Rivistuse ja kummardusega."

Selgus, et hirm oli ennatlik. Kuigi sai veelkord korralikult süle märjaks nutta, jõudsid kõik osalised õnnelikult lõpurivistusele. Ah, eks igaüks vaatas ja nägi nagunii miskitmoodi oma lugu.

"Minule meeldib ikkagi, kui iga osa mängib erinev inimene," porises Merike pettunult. "Olgu tal või üks lause!"
Jälle keegi, kes polnud kavaga tutvunud.
"Mulle meeldis selle baaridaami kostüüm," kiitis Mare. "Hea inimene oli ka sees."
Merike leidis, et liiga ilusad inimesed ei tohiks teatris töötada.
Nojah. Tekitavad komplekse.
"Kristian oli nii äge araablane. Kuigi sõnakehv. Ta hakkab aina rohkem meeldima."
"Miks Rait seekord kommikarbita jäi? Ah? Miks?" :D

Tagasitee kujunes sama vaikseks kui linnasõit. Ainult Merike  palus paaril korral aken avada või sulgeda, aga sedagi väga tasasel häälel ja viimases hädas.