Kingiga nägime kaua vaeva.
"Aitäh. Pange sinna laua peale."
Kui pidu lõppema hakkas, otsustasime selle siiski avada. Nii ilus ju, aga keegi ei teinud temast välja.
Albu rahvamajja seatud märklaudade tagant oma tuppa hiilides tundisime muret, et äkki see pole väga tervislik. Et äkki saab paar lisa auku. Aga selgus, et nad ei saa liikuvale objektile pihta. Õnneks.
Andsime Arletile järgmise sügise etenduse ideid: "Lõikuspidu 2 : Afterparty". Ei puudunud sealt riiklik kontroll, tiined ja lüpsmata lehmad.
Arutlesime teemal "Kas ja kuidas on võimalik odaga enesetappu teha."
Triinu käis võõra poisiga tantsimas.
"Ma ütlesin, et ära suuri poognaid tee, ma ei oska tantsida. Milline viga see oli. Ma arvan, et ma maad ei puutunudki... On alles mees, niimoodi tõmbas läbi!" ohkas ta, kui oli hingamise vanasse rütmi saanud.
Ansambel oli hea. Võiks isegi öelda, et väga hea.
"Mis häälerühma sa kuulud?" usutles Tiit üht lembelaulikuist.
"Bass," tunnistas farinellilikke noote võttev Viljar.
Pärast kolmandat lisalugu ei saanud ikka veel kõik laulud lauldud, kuid kuna kitarr juba pakitud, jätkasime. Kes a capella, kes o nubella...
Meie näiteseltskond oli väga uhkelt esindatud: peaaegu kõik olid esindatud.
Kohustuslik trupikas ja esimese päikesega koju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar