Sõitsime Kõkku!

Sõbrapäev tulekul. Kohe-näha-et-vanad-sõbrad kostitasid üksteist kõige suu- ja käepärasega.

Alustuseks ootasid albukad rahvamaja taga bussi. Buss ootas albukaid rahvamaja ees. Ja kui lõpuks hakati märkama rahvamaja ette minna, sõitis buss maja taha. (Väike infojuhilik arusaamatus. Kui enne on kokku räägitud, et sirmid, heli ja valgus tuleb kaasa võtta, vormub sellest ühes tillukeses ajus loomulikult teadmine "...ei midagi suurt".)

"Sõida rahvamaja taha!" andis Aire Ennole telefonitsi juhtnööre.

Hilja. Olevat juba Võhmas. Lubavat ise ära teha. 

Mõistlik. Milleks kulutada kütet. Ja inimressurssi.

"Kus Mare on?" muretses Veljo, kui buss ikkagi ootajate juurde jõudis.

"Ei saanud tulla. Enno mängib tema eest."

Veljo vakatas. Kui nii, siis nii. Pole ju selle koosseisuga kuigi pikalt rännatud. Mine nende kombeid tea.

Maarja nõustus kaasa tulema ainult tingimusel, kui poodi ka saab.

"Millisesse?"

"Heasse!"

Lubasime. Pole meie süü, et poed kõik juba kinni olid.

Allikult korjasime peale ühe välismaalase. Mädžik külaelu! Ei näe - ei usu!

Mida lähemale Kõole, seda suurem elevus ja sära Maarja näole ilmus. Tema lapsepõlve suvekodu! 

Jõudsime vallamaja juurde, aga väravast sisse ei mahtunud. Ei tohtinudki. Märk keelas. Maarja juhatas, kuidas bussiga hoovi pääseb, aga kas siis keegi usub! Kuigi oled sama hästi kui kohalik. Rrr!

Merike oli lõpuni veendunud, et midagi olulist jäi maha ja tekitas üht või teist asja kadunuks arvates meeleheitlike ohkeid.

Ei jäänud. Kõik olemas.

Katre kattis meile armsa sõbrapäevalaua ja küpsetas ise leiba. Mmm...! Tunnistame ausalt: selle leiva, mida me ära süüa ei jaksanud, pakkisime koju kaasa. Liiga hea, et maha jätta.

Merike oli "lava" nähes nõutu, aga kõik toimis. Ruumi jagus "akside vahel" näiteks kordades rohkem kui Kassaris. :D

Etendus käis, näitlejad vahetasid aeg-ajalt pooli... Maarjal, Erkol ja Viljaril tekkis mõte Aliast mängida. Need, kes parajasti laval polnud, püüdsid vastaspoole liigutustest sõnu kokku panna.

"Nina?"
"Ninasarvik?"
"Nina-ahv?"
"Tähtis nina?"
"Ära topi oma nina igale poole?"
"Nina sügeleb?"
"Elevant?"

Aa! Maarja tahab kohe taskurätikut, kui meie poolele tuleb!

Merike torises pikalt enne etendust. Kõht oli nõme. Istmik hirmus. Aga mähkis end ümaraks. Kus ta pääses! Ja vormus harmoonilise puhvriga rõõmurull.

Bussijuht valvas mornilt lauda. Küllap tekitas tujutust, et plaanitud ühe mehe etendus teoks ei saanud.

Igatahes ei kannatanud absoluutselt mingit torkimist.

Kohe ründas.

"Nii tore publik! Nii tore publik!" kiljus Aire lava taga (hääletult) ega varjanud elevusvärinaid.
Järgmine kord paneme Viljari fotokale filmi sisse!

 Saal oli rahvast täis. Katregi üllatus rõõmsalt.

Maarja käis ja pildistas oma "lapsepõlve vallamaja."
"On ju nunnu lühter! On ju nunnu..."

Trepid ka. Ja lakapealne.

Postituse lõpetuseks grupipilt

ja lõik valmivast animafilmist "Heinamaa peal lendas mesimumm Shaun".

Kallistagem sõpru ja

kohtumisteni Pilistveres!