Matka 2. päev

Et valitseks tasakaal, ärkame võimalikult hilja. Mine tea, millal jälle majas saab magada.

"Äriidee! Vanainimeste uneravilaagrid! Enne käivad paarkümmend kilomeetrit," kiidab Hanna värskes õhus liikumise mõju.

Värskes õhus liikumine pole täna veel testitud. Alustuseks pole juba trepist alla saamine eriti lihtne. Mõte istub ammu all kohvilauas, kui keha alles ülemistel astmetel ukerdab. 

Alguse asi!

Hanna on pudrukogusega pisut üle pingutanud. Küllap arvestas ka koeraga, aga too keeldub.

Merikesel kukub pudrupiisk põlvele ja Frets on nõus puhastusteenust pakkuma. Nii usub Merike, et koer sööks putru küll, tuleb seda lihtsalt püksipõlvel serveerida. Mõnda aega õnnestubki.

"Ja kui üle jääb, hõõrume end üleni kokku. Ehk tekib ilmakaitse," tögab Hanna.

Ilmal pole häda midagi. Jaladki saavad tasapisi hoo sisse.

"Juba 1. kilomeeter käidud!" imestab Küllike. "See läks küll kähku!"

"Ei läinud ta midagi," nuriseb Hanna.

Merike imetleb elusloodust.

"Vaadake! Kitsed!" hõikab ta vaimustunult ja pidulikult.

"Kruu!" tervitavad kitsed vastu. "Kruu-kruu!"

Peatume Kautla järve ääres, aga ujuda ei taha.

"Kes toob diivani järve kaldale?" ahastab Küllike. "Ei meeldi mulle selliselt disainitud puhkekoht.
Kellelegi meist ei meeldi.
"Kuskil siin on piraka silikaadist hoone jäänused," suunab Küllike kõndijaid teeäärsesse padrikusse. Kuna rohi on märg, aga jalad veel kuivad, jäetakse otsimine teiseks korraks. Selgub, et otsus oli mõistlik, sest varemed tulevad alles pärast Kautlat.

"Seda pole kunagi lõpuni ehitatudki," nendib Merike. 

Usutav.

 Leiame teelt hiiglaslikke jälgi. Sookurg või ikkagi lendsisalik?

Hanna on pildistades kaugele maha jäänud.

"Me peame tagasi minema!" kutsub ta. "See oli Merikese järv!"
Kuis nii?!
"Järv. Vesi. Ujumine," annab ta märksõnu, et Merikesele meenuks - kotis on ujukad.
Merike tõrgub ja poeb nigelate ujumisoskuste taha.
"Paneme sulle koeratraksid käsivarre ümber," julgustavad sõbrad.
"Mina saadaks koos kotiga vette ja kinnitaks rihmaklambri koti aasa külge," tuleb uus plaan.
"Samas... Kui tühjad pudelid kotti panna..." jääb meelitatav peaaegu nõusse. Aga ainult peaaegu.

"Nii suured maasikad on tee ääres, aga süüa ei saa. Kohe sääsed kallal!" hädaldab Hanna.
"Saad ühtlasi ka lihasuutäie," innustab Küllike.
"Ei saa! Nemad saavad."

"Kuidas siin saab eravaldus olla? Siin on ju rattatee märk?" satub Merike korraks segadusse. "Ah ei! See oli punane triip valgel taustal."
Märkides orienteerumine edeneb visalt. Kuna pikalt kattusid Peraküla ja Ikla rada, jõudis tekkida mulje, et roheline triip valgel on jalgsimatkajatele ja punane valgel ratturitele. Ei teagi, miks. Noh, see märk siin teeotsas on sissesõitu keelav.

Kummaline, et aeglaselt minnes tundub tee lühem.
Tegelikult ka.

"Tee ääres võiks keegi maasikaid müüa. Õlut poleks vajagi," unistavad Merike ja Küllike nii, et Hanna ei kuuleks.

"Mul tekkis uus sõna," rõõmustab Merike. "Vaatamisvääratused. Ei teagi, mille kohta see käia võiks."
Diivani kohta järve kaldal. Ja nende varemete.
---
Otsustame Hiieveskile mitte minna. Mis meil lõkkekohast, kust peaks nagunii tagasi pöörduma.

 "Vaateratas!" avastab Merike.

 Küllike valib jalgade puhkamiseks teeäärse künka. Pärast mõningast puhkust uuesti uurides osutub küngas sipelgapesaks.
On huvitav.

Jõuame Tartu maantee äärde ja ootame. Kuidas kohalikud sellise liiklustihedusega üle tee käivad? Hüppavad teivast? Meie mingil hetkel... jookseme.

Hanna väitel Ardus poodi pole. Nett ei näita. Merike ja Küllike usuvad muud, aga igaks juhuks otsustame teeäärsest söögikohast sooja lõuna võtta.

 Nii juhtub nendega, kes lõunasöögiga pirtsutavad.

 "Teil on õigus, siin ikkagi on pood," nõustub viimaks Hanna.
Haa! Me isegi teame, kus.

"Merike, vaata, bassein!" märkame basseinilaadset ehitist.
"Oli ju jutt, et järgmisesse veekogusse lähed ujuma!"
Bassein on kahtlaselt madal ja kuiv.
"See on lastebassein. Ongi alustamiseks turvaline. Teed end enne lombis märjaks ja siis lähed, ujud!"
Merike ei lähe.

Poe ees teeb Hanna kerge stripi, et sularaha tankida. Vaatajaid leidub, raha mitte.

Kuna see on retke ainus kauplus, külastame seda põhjalikult. Mitu korda.
Jääme silma kohalikele elanikele, kes meid kõnetama tulevad.

Tore koht see Ardu. Jalutame otsemat väljapääsu otsides kõik tänavad läbi.

Saabub matka adrenaliinirikkam lõik. Õdusad kilomeetrid Tallinn-Tartu maanteel.

"Vaadake, kiiruskaamera!"
"Jookseme hästi kiiresti, teeme grupipildi!"

Ei õnnestu. Aeg on ka muidugi selline, et fotograaf võis lõunale minna.

"Triigi 6, Ojasoo 10," ütleb viit.
Järgmisesse lõkkekohta on üle 20 km.
Sinna me küll ei jaksa.

"Mul elab Ojasool täditütar," meenub Küllikesele.
10 km on tunduvalt tehtavam kui 20+
Veevarud kallatakse põlluserva maha. Milline kergendus!

"Peaks kodus ka nii tegema," arutleb Merike. "Lähen Maarjaga kõndima, võtan 3 liitrit vett kaasa. Tee peal valan pool maha. Ei tea, kui palju kaalub 1,5 l vett?"
MERIKE!!! KUI PALJU KAALUB 1,5 L VETT?

Ületame tulevase Tartu maantee. Praegu meenutab üks osa sellest veel pigem järve.

 Raval puhkame. Põhjalikult. Plaasterdamistega.
"Saabub aeg pükstel sääred maha lõigata!"
"Kusjuures ma varsti teengi seda," lubab Merike. "Kuigi mul on lühikesed püksid ka."
"Väga hea! Siis saad vajadusel sääred nende külge õmmelda!"
"Pesulõksudega panen!"

"Ma üldse ei kuule, kui auto tuleb," kurdab plagisevasse kilekeepi pugenud Küllike.
"Jään siis tahapoole," pakub Merike lahkelt.
"Et kui selja taga käib plöts, tuleb koer tee pealt ära tõmmata?"

Väsimuse selles staadiumis ajab kõik naerma.
Hanna kihutab peaga vastu Küllikese seljakotti ja kihistab.
"Sa pidurdasid!"

Merikesel on keel sõlmes.
"Ma pole ka eriline diktotsionist," vabandab ta.

Kõue mõis avaldab muljet. Hanna ja Merike tellivad kohvi, Freddy ja Küllike tutvuvad pargiga.

Viimased 5 km.
Kõige pikem on viimane. No vähemalt 2 km pikem.

Täditütar jalutab tulijatele vastu, et nood ta lambaaeda maha ei jookseks.
Maja! Katus! Elamistingimused!

"Kas ma NÜÜD võin end premeerida ja õlle lahti teha?" küsib Hanna lootusrikkalt.
"Mul on lahtised (veini)pudelid reas. Tahate?" pakub täditütar.

"Kui perenaine pakub, siis ei sobi ju ära öelda," lööb Merike särama. "Seda ühte pudelit ei saa hästi lahti!"

Saame lausa omaette toa. Kindel, et peame homme edasi jalutama? 😉