Juubeliaasta matk. EV auks 100 km (ja kümmekond varuks) 1. osa

Plaanime kohtuda Küllikese juures 2. juuli hommikul kell 10.00
Kodumaa kingitusse on kaasatud Hanna - meie teatri tulihingeline pealtvaataja ja eelmise aasta matkaseltskonna tõhus veerandik.

Punkt kell kümme astume kööki. Korteriperenaine pakib kaasa veel viimased vajaminevad toiduvarud, lisaks kleidi, sukkpüksid ja juukseharja, sest soovib matka lõpus ilus ja viimistletud välja näha.

Juukseharja kaotab pr K juba paarisaja meetri pärast. Õnneks on külarahvas oma sellise naabriga harjunud ja välja saadetakse otsimisrühm. Küllike on kadumist märgates natuke aega kurb, aga kui meenub, et kingi nagunii pole ja pidulik tuleks välja näha kleidis ning nädal aega matkanud sinistes ketsides, läheb harjakurbus üle.

Võetakse jutuks eelmise päeva väravad.
"Sa mõtled niisuguseid asju välja!" õhkab Merike. "Sellepärast veel elus püsidki... Muidu ma oleks su juba Laupa kanuumatka järel maha löönud."

Esimene peatus on Valgehobusemäe. Hanna vajab kohvi, Küllike infot matkaraja asukoha kohta ja Merike naudib ilusaid vaateid.

 Võimalus on kultuurselt kotti kohendada ja mahajääjatele viimased tähtsad teated edasi anda.

Rada leida polegi lihtne. Kõige täpsem juhataja teab, et kuskil tiigi taga.

Leiame.

Tiigitaguse vaskpoolses osas avastad  ühe mudase raja. Paar sammu sellel ja leiad võpsikust ka vajaliku rajamärgi.

Kui muda läbi saab, algab päris armas tee purdekeste ja seejärel õhulise männikuga. 

Ühel hetkel tulevad hobused. Tümp-tümp-tümp otse meie suunas. Suured ja suurejoonelised. Ilus ja natuke isegi hirmus.

 Merike igatseb peatuskohta. Küllike palub kannatlikuks jääda, sest varsti tulevat teeosa, mis istuli võtab. Mh. Selgub, et siingi on nüüd purre.

Vanasti tuli läbi Tarvasjõe kahlata.

Meie neljajalgsele sõbrale ei meeldi endiselt trepid ja sillad.
Eriti sillad.
Eriti sellised kipakad.

Teel Nokku tekib dramaturgil kiusatus jalga plaasterdada, aga kuna kilomeetrid lendavad nii jõudsalt, saabub enne lõkkekoht.

Hanna uurib, kas need on kindlalt õiged plaastrid. Sarnanevat kangesti neile, millega pärast pidu silmaaluseid silutakse.

Ei tea. Jääb selguma matka käigus.

 Järve ääres anname Cerlyle märku, et oleme tulemas ja igatseme sooja toitu.

 Paarile meie seast on tee tuttav. Merike ei mäleta küll, et see kunagi NII pikk oleks olnud.
"Nüüd on MUU!" osatab ta Napu lõkkekohale jõudes läheduses elava taluniku loomi. "Kus te siis olite, kui ma metsas pidepunkti otsisin?"

Pikka peatust ei tee, kuigi juba täitsa võiks. Toit ootab ja ilm kisub vihmale. Viimaseks paariks kilomeetriks ronime keepidesse. Merike testib oma hirmkallist ja udupeent matkajakki ning pettub. Peaauguga prügikott olla tõhusam ja selle hinna eest saab neid sadu.

"Kaks kuud oli põuda. Nüüd on 2 päeva sadanud ja juba ninad vingus!" manitseb Küllike matkajaid tänulikkust üles näitama.
"Mina ei nurisenud kordagi," õigustab Hanna. "...kui päike paistis."

"SEE on selle pere laste mänguväljak?" ahhetab Hanna hoovi sammudes. "Mulle hakkasid need inimesed juba praegu meeldima."

Supp on oivaline ja sellele lisanduvad nimelised magustoidud.

 Pererahva legendaarsest külalislahkusest võib rääkida legende. Seepärast julgeme oma murega lagedale tulla: "Meie ei jaksa edasi minna."

Tõsi. Selleks, et liigutada pead, oleme sunnitud liigutama ka jalgu. Keha on muutunud halvasti juhitavaks ja raskesti käivituvaks.

Õues hämardub ja tibutab vihma ning õige ka. Kuskil on ju vihma väga vaja. Saaksime sadu teise korruse aknast jälgida, aga ei jaksa. Me ei tunnista iialgi kellelegi, et läheme tol õhtul juba kaheksast magama.