"Oleksin õhtul valmis olnud mida tahes lugema. Kahetsesin, et raamatut kaasa ei võtnud."
Merike ja Küllike on toredad matkasellid. Nendega juba igav ei hakka. 😂
"Öösel oli siin suht vagane lugu."
"Ainult sääsed pinisesid."
"Ja naabertelgist oli kosta Merikese ägamist."
"EI OLNUD!"
"Oli."
"Ma... lugesin meie valla lehte!"
"Hanna, sulle oleks ööga nagu asju juurde tulnud?"
"Kahtlustan sõpru."
"See eilne noormees kindlasti jättis sulle midagi mälestuseks?...Su toiduasjad on veel pingi peal."
"AITÄH! See oli just see info, mida ma vajasin... Oi, teie ka siin?"
???
Merike: "Ta tegi prillid puhtaks."
"Ma pole teist nii lolli sääske näinud, kes läheb ketsi talda närima!" imestab Küllike.
"Oleme ausad: sul ei ole seal ju talda."
Asume teele.
"Ühegi teisega, kellel on nii viletsad jalanõud, ma matkale ei läheks!" teeb Hanna Küllikesele võluva komplimendi.
"Vanasti rattaga sõites oli palavpalavpalav. Lõpuks polnud kiivrit vajagi!"
Nojah. Higi, tolm...
"Tuli ainult söega rihm lõua alt läbi joonistada?"
"Sul pole häda midagi, sul on täitsa pihakoht. Ma loodan, et mulle ka tekib. Kotirihmast."
Mingil hetkel selgub, et mingis asjas on Küllikesel õigus. 😮
"Mulle meeldib, kui Küllikesel on õigus," rõõmustab Merike.
Ikkagi sõber!
"Muidu enamasti ma mõtlen, et kust kaudu küll see sinu mõte käib?"
Täitsa tore tee. Eriti toredaks teeb selle üks majapidamine.
Kaart ju ometi näitas? Kuidas me ei märka???
Vahastus on lõpuks infotahvel! Mõisa, mitte matkatee kohta. Kahjuks kaugel tara taga lambakoplis.😅
"Ma tahan pesta!" soiub Küllike aina nõudlikumal toonil. Kui see asi, mis tee alt läbi voolab (märgitust sootuks mujal) on Käru jõgi, siis selle vesi pigem määrib.
"Näed, siin on sulle ojake!" leiab Hanna abivalmilt uue. See on puhtam küll. Peamiselt kuna seal tilkagi vett pole.
"Eks ju! Saan end liivaga hõõruda!"
Ühes teeotsas teeme istumispausi. Merike leiab kotilt lepatriinu.
"Kuidas oli lepatriinu inglise keeles?"
"Ladybird."
"Ma ikka ei usu teie juttu. Kas ei olnud midagi lehmaga?"
"Ladycow?"
"Lendav lehm?"
"Miks lendav? Lehmaleedi."
"Kole nimi oli inglise keeles!"
"Liblikat äkki mõtled?"
"Liblikas on butterfly."
"No vot."
"Lendav võikärbes?"
"Miks lendav???"
"Ega pidu ei parane, kui rahvas ei vähene..." upitab Hanna kotti turjale.
"Merike! Pidu! Hanna läheb ära!" 😝
Ega aita. Tõusevad teisedki.
"Vormiv pesu," sulgeb Merike kotirihmu.
Lõpuks ometi leiab Küllike sobiva pesula.
Kilomeeter edasi käänab tee paremale. Ja kurvis on RMK viit, aga see väidab midagi õige imelikku. Midagi sellist lugesime 2 päeva tagasi. Oleme ringteele sattunud või läksid sildid sassi?
"Oot! Väidetavalt liigume üldse vales suunas. Ikla on seal."
"Ära hakka!"
"Aga sinna on ainult 105 km! Kiired tüdrukud!"
Koer väsib ära.
Lämbe.
"Vahastusse läks praegu buss. Siin ka keegi kuskil arvab, et kell üks päeval on parim aeg inimesi vedada. Muidu keegi saaks veel sellega tööle või tagasi."
"Pensionäride buss."
"Keegi on ehk lihtsalt mõtetega ajast ees?"
"Nojah. me kõik jääme vanaks."
Kerkib tuul ja hakkab tibutama. Pakime end vihmavormi.
Loeme kilomeetreid ja ootame kohtumist Keila jõega. Seal saab vähemalt pesta. Võib-olla isegi ujuda. Ja kindlasti on vaja pudeleid täita. Keedame läbi, mis meiega ikka juhtub.
Õnneks keerab vähemalt tee pehmemale pinnasele ja kutsu on nõus ise käima.
Järgmised 6 km läbitakse tugeva tahtejõu toel.
Vihma sajab. Nõgesed ja muu floora on rinnuni. Mine tea, mis faunat siit külge võib korjata, kui juba põdrale suudame peaaegu peale astuda.
Merike leiab rabaoja, milles vedelik vähemalt voolab. Mitte nagu seal Keila jões. Pudelisuust kuidagi mahub sisse.
Tundub, et matkaisu hakkab täis saama. Lõkkekohale jõudes tormab seal meid kärsitult oodanud seltskond praktiliselt jalust maha. Need on mõistagi sääsed.
Mis neil on siin mingid firma suvepäevad või?
Seni, kuni Hanna kokkab, saadavad Küllike ja Merike välismaailmale SOS signaale. Päästku meid, kes saab!
Koer on otsakorral. Kui talle praegu öelda, et astu samm eemale, ta vist hammustaks.
Ootame.
"Teeme nii, et keegi räägib midagi toredat!" õhutab Merike.
"Kui mina ükskord koju jõuan, lähen duši alla," unistab Küllike.
"Ära hakka!"
"Ise tahtsid ilusat lugu!"
"Kui MINA koju jõuan, lähen VANNI!" võtab Hanna järje üle.
"Aga sul pole kuhugi minna! Sul alles ehitatakse!" parastatakse Merikest.
"Või võtad saunalina kaenlasse ja kõnnid Alpu?"
"Mina ei LÄHE kuhugi!"
"Keerad end magamiskotti oma mudaste jalgadega?"
"Ei mingit magamiskotti!"
"Valgete linade vahele?"
"...roosade kroksidega?"
Hea, et on sõpru. 😝
"Ei. Peab vist vetsu minema," otsustab Merike sääski trotsida.
"On ka ilus vets?"
"Kahtlaselt sumiseb."
"Pärast on herilase pesa?" muretseb Küllike. Natuke.
"Kurat! Siin on vist mesilase pesa! Tulge, vaadake, mis pesa see siin prill-laua all on!"
"Sa tahad, et me Hannaga hakkaks sealt mett võtma?"
Hanna ja Küllike nihkuvad hoopis lõkkele lähemale.
"Miski kärssab!" tunneb Hanna. "Mina või? Ongi auk varrukas!"
"Rinna peal on ka midagi!"
"See... on supp."
"Ära hoogu mine!" manitseb Merike, et puid juurde ei pandaks. "Varsti auto tuleb ja juba tehti ülevalt seiret. Kuulsite mürinat?"
"See oli äike."
"See oli traktor!"
"Lendav?"
"Ma tahtsin öelda ...kopter! Küllike, mine vaata nüüd sinna vetsu!"
"Olen ma mõni ekspert või?"
"Ise käid looduses: siin on käpalised, siin on sulelised..."
Aga Küllike ei lähe. Küllike unistab, kuidas ta end kodus Fairyga likku paneb ja pärast peseb. Ohtra Domestosega.
"Mida küll inimesed mõelda võivad? Ise ronisid vabatahtlikult metsa ja nüüd hädaldavad. Kuidas me järgmine kord ütleme, et tahame matkama?"
"Järgmine kord?"
"Kunagi... hiljem. Järgmine kord teeme nii, et sõidame bussi või rongiga eemale ja siis hakkame koju tagasi tulema." 😆
Siis saabub Leo.
Me oleme nii õnnelikud.
Me oleme päästetud!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar