Peaaegu Kauksis

Nad on uue matkaraja teinud.
Võtsime kaubaproovi. Täitsa matkatav.
Matkaseltskond oli plaanitust tagasihoidlikum: üht me ei julgenud äratada, üks ei tundnud end rattasadulas veel piisavalt kindlalt ja üks, keda toidupunkti kutsusime, eelistas ilusalongi.

Ka matkamarsruut kujunes plaanitust lühemaks, sest rühmavanem arvas, et me ei pruugi suuremalt ringilt tagasi jõuda. Tal võis isegi õigus olla.

Suurepärane rajamärgistus (läbitud teelõigu alusel hinnates).

Me ei eksinud peaaegu kordagi. Küllike ühest ristmikust põikas kolm meetrit vastassuunda, aga lükkas siis peas ilmakaared õigeks ja edasi poleks olnud märke vajagi.

Merike natuke kartis karuga kohtuda, aga matkakaaslase rattal on nii võimas karupeleti, et see kolistab kõik loomad metsaserva, ühte viirgu paigale.

Raudteeülesõidus hakkas seletamatu vägi meid vaksalihoonesse vedama ja kui me korra juba seal sees olime, ei suutnud ka toitu tellimata jätta. Oleks portsu suurust teadnud, oleks eelnevalt mõne päeva nälginud.

Ei mäletagi, millal viimati piletikassas sai söödud.
Mälestused vurasid silme eest läbi nagu rongid akna tagant (üks meist on nimelt raudteejaama piletilaekuri ja raudteemeistri tütar ning teine korduvalt rongiga sõitnud).

Kuulasime huviga pealt, kuidas kõrvalruumis toidukoha sündimislugu lahti räägiti ja nostalgitsesime seinapiltide ees.

Siis hüppasime kaubanduskeskusest läbi,

isegi kahest, sest Küllike otsis oma rattale uut bensupaaki. Ütleme nii, et enda jaoks õiget värvi paaki ei leidnud, aga rattaga sobis suurepäraselt.

Kultuuriprogramm nägi ette Aegviidu külastuskeskuse põhjalikumat uurimist, sest südi tütarlaps  facebooki Ambla kihelkonna grupist kutsus näitust vaatama.

Me leidsime lausa neli näitust! Õueaitades  tutvustati kulle-kakke ja putukaid, toas ootas  vaatajaid "Eesti mets räägib Eesti lugu" ja pööningul "Vereta jaht 2017".

Merike andis Tiinale meene-ideid ja Küllike tellis rohelise kokkupandava vihmavarju. Olemasolev võtaks pisut palju ruumi.
Kolasime ka matkarajal,

sõime sinikaid-mustikaid ja vestlesime punarinnaga, kes heal meelel natukeseks lobisema jäi, palavuse üle kurtis ja putukate rohkust kiitis.

Aeg hakkas vaikselt õhtusse jõudma ja Merikesele kodumõtteid pähe ajama. Seepärast kihutas ta aukartustärataval kiirusel mööda neist teeotstest, kus Küllikesel oleks võinud tekkida mõte põigata paadiga sõitma, seiklusrajale turnima või siniallikaid näitama. Kahjuks ei teadnud ta midagi Lepiku Lilleaiast. 
Seal veedeti suur osa ülejäänud õhtust.

Korralik kliendilõks. Kuni perenaist kohale toomas käidi, rullis end boamaona meie ümber suur sõbralik hundikoer ja lubas end sügada ning kallistada nii palju kui vähegi jaksad. Või natuke rohkemgi.
Niu!
Seejärel toimus põhjalik tutvumine iiriste, päevaliiliate ja floksidega, mille õisi jätkus pikast põuast hoolimata. Kus õit ei olnud, aitasid sisukad kataloogid.

Nojah, sellega on selge. Jalgratta ja seljakotiga pole Riina juures midagi teha. Tuleb tellida veoauto ja ühtlasi osta paar hektarit peenramaad juurde. 😔

Frets oli kodus vahepeal jalgrattasõidu suhteliselt selgeks saanud. Rattakorvisõidu. Oleks vastugi tulnud, aga kass, kurivaim, ei nõustunud väntama.