Ats??? Milline Ats? Miks Ats? Miks Ats, kui on üleüldse August?
Ühtki nõudmist ei rahuldata.
"Sa ei saa isegi Andres öeldud!" süüdistab Maarjat ja kaitseb infojuhti õilis Merike, kui ükskord juba pisut selgust käes.
"Seda on nii raske öelda!" kaitseb end Maarja.
"Kujutate ette, kui me peame talle seletama, kus see Jalgsema maja on! Me ei oska isegi sinna sõita!"
Oskame.
Oskame isegi Tapikule sõita. Guugel avitab. Ainult ühel korral otsustab infojuht teha täpsustava kõne ja samal hetkel näeb bussiaknast oma kõnele vastajat.
Nojah. Enne jõuab ta veel ühe kõne teha. Selgitab, kus täpselt asub, millistest objektidest mööda sõideti ja siis selgub, et teisel pool toru otsas on Mai-li. Mitte Mai-u.
Tegelikult algasid sõiduettevalmistused juba eelmisel õhtul, kui jõuline intspitsient peaaegu ainuisikuliselt kogu etenduskraami bussi pakiruumi paigutas.
"Käkitegu," ärples ise seejärel, mainides ka jõuammutusallikat.
Manageritööd teinud Eve otsustab ise mujal olla. Saadab siiski edusoovisõnumi ja muretseb, kuidas ilm on.
"Praegu ok," vastame. Siis saab see "praegu" otsa.
Vihma sajab. Ca 100 päeva on valitsenud põud ja täna siis?!
Merike ja Küllike väga ei põe. Nemad ongi etenduses peamiselt õues ja kes keelab vihmavarjuga minna? Sadu jääb üle, aga niiske on ikka ja lava libe nagu liuväli.
Lülitame bussi välja. Too võtab jälle kõike nii sõna-sõnalt. Tühja sellest! Meil on ju kohe varsti teine buss veel.
Tutvume vabaõhulava võimalustega. Küllike, kes on lähiajal usinasti spagaati harjutanud, õpetab seda teistelegi.
"Me saame siin surma," hindab märja lava iseärasusi inspitsient.
Perenaine Maiu prognoosib ilma ja arvab, et kindlam on esineda mõisas. Sealt ei saa publik nii hõlpsasti ka minema joosta.
"Siin on kõik nii maitsekas. Värskelt remonditud..."
Merike paneb oma tagavarasärgi põrandale sirguma. Õige varsti sulandub see värvilt põrandalaudadega kokku.
Ütleme nii, et bussi oleks andnud hea tahtmise juures veel kaugemale parkida, aga otsustame küla piire mitte ületada.
Kihhhutame oma tavaariga läbi mõisapargi. Aega on... veel päris mitu minutit.
"Emand rohelises!" hõigub võõrustajahärra, et dramaturgiga esinemise üksikasju täpsustada.
Palav. Riietume nii napilt kui etikett vähegi lubab.
Kui Aire ja Maarja juba pisut mõttega harjuma hakkavad, et täna tuleb neid etenduses kallistama üpris tundmatu tegelane, astub sisse tavapärane Aivar. Kõlab pettumusesegune kergendusohe.
Saadame Andrese lugu sisse juhatama. Ta meist üks paremini riides kuju ja ei pea kohe esinema tormama.
Nagu tavaks, tuleb seekordki tekstis ette muudatusi.
"Mulle meeldis see "Jälitasid oma Heinot, nii et vagu taga..." kihistab Merike.
Redel nuriseb nende kahe üle, kes korraga turjale ronivad, ning üritab neid seljast maha raputada. Toaelanikud pelgavad varingu alla jäämist, aga Maiu ja Aime haaravad otsustavalt valjaist.
Publik lõkerdab. Selline tagasiside lööks tuimemagi näitleja käima.
"Kas neid oli tõesti NII PALJU???" imestab Maarja lõpukummarduste järel.
"Selle ma teen täna õhtul tühjaks," silmitseb Erko maialt oma meepotti.
Üks mees võtab kätt suruma tulles mütsi maha.
Meeltliigutav.
"Korjaomaõllepurkära..."
Otsustame, et eemaldame kiiruga tuunitud kohvrilt ebavajalikud sildid ja paneme sinna kõik Võõra mehe esituskohad.
Seda enam, et Airel on kiire.
Aga me muidugi ei unusta mainida, et võime alati uuesti tulla. Küll leiame, millega.
Rooli taga jäädakse rahulikuks ja jätkatakse plaadikirjutamist.
Pastakaga.
"Ma panen reisijad kirja!"
Suve iseloomustamiseks on mitmeid liitsõnu: igisuvi, vananaistesuvi, karjapoisisuvi...
Tänavu kestab juba pikemat aega herilasesuvi.
Neid on kõikjal.
"Ma ei saa aru, miks nad bussi ronivad, kui õues vihma sajab!" ahastas Merike.
"Ise jääksid vihmaga õue???"
Teame juba, mis võib juhtuda, kui kuri putukas vabalt pistekohta valima jätta. Mõni meist on nädal otsa spagaatasendis ringi kõndinud.
Mataki, leiab üks putukas end teispoolsusest.
"Nüüd on matused. Sõida hästi kurvalt!"
Vaatamata sellele, et kedagi on kodus väga vaja, põikame sisse Norra allikatele.
Esimese fontääni juures askeldab paarikümne veepaagiga paar. Maarja ei julge pilti teha.
"Võib-olla neil pole kodus joogivett."
"Nii suur kogus joogivett läheb pahaks."
"Võib-olla nad on Värska tütarfirma?"
Küllike ja Merike otsustavad, et järgmisel suvel sõidavad rongiga Jõgevale ja hakkavad siis Tapiku kaudu tagasi tulema.
"Need ongi Norra allikad?"
"Ei. Need on alles Rootsi omad."
Õnneks on bussirahvale esinema tulnud keegi noor, aga juba praegu väga andekas artist. Plaksutame. Kohmetu tütarlaps varjub teisele poole bussi. Me näeme sinna ka.
"Ma olen peaaegu kogu oma märkmiku rahaks teinud," ohkab Aire. Ulatab siiski viimaseid lehti, et kroonikul oleks, kuhu märkmeid üles tähendada. Kui lehed täis on kritseldatud, võtab kirjutaja kotist isikliku ploki-pliiatsi. Jälle natuke materjalide pealt kokku hoitud.
"Mul on konkreetselt paha olla," kurdab Maarja. Need, kes ei kurda, pole selleks rohkem lihtsalt võimelised. Mingi iiveldusviirus või mägismaa-/ käänulise tee talumatus?
"Airet ju pole enam peal," püüab Maarja Mägisel juhi sõiduindu jahutada, aga tollel on soov veel üht-teist tutvustada.
"Laguunid. "Helesinine laguun" on loodud nende ainetel. Võtted olidki siin seitsmekümnendatel..." möödume tuumajaamast.
Asju maha laadides käib korraks mõte peast läbi, et kas üldse peab. Kuu aja pärast ju jälle.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar