Kroonik võttis talle antud kohateatamiskohustust tõsiselt ja saatis iga paari kilomeetri tagant viimastele ootajatele piltsõnumeid. Näiteks selliseid.
Millega Urmo bussi tuli? On see ülisuur äraõitsenud võilill või keravälk? 😮
Etenduse eel pidas Arlet motivatsioonikõne, millega innustas truppi karskusele ja korralikkusele (ses mõttes, et kuigi viimane mängukord, siis pulli ei tee!).
Miskipärast oli igasugune laval pakutud vedelik seekord tulisoolane, meister sai tavalise veerandämbritäie asemel 4 ämbrit vett kaela
ja Küllikese-Tiidu romantilise taustastseeni rikkus (noh, see on muidugi vaid Küllikese arvamus) Triinu, kes valgetes pükstes ja kirka siidsalli lehvides kolmandaks kargas.
"Mul kästi!" vabandas kurjategija hiljem. "Arlet ütles: "Jookse ja lükka Küllike eest ära!" ja mina jooksin. Ma olen väga sõnakuulelik."
Küllike see-eest on tugev ja vankumatu. 😆
Muidu olid üsna tavalised lood. Natuke kurvad,
tulised ja tempokad,
veidi vallatud,
ja uudishimulikke jälgijaid täis.
Ära tegime!
Kõige raskemaks osutus hoopis selle rahutu kamba ühele pildile jäädvustamine.
Kolmekümnest kaadrist ainus enam-vähem...
Lõpupeol kuulutas Arlet välja kõigi piirangute lõpu ja peaaegu kõik asjaosalised said tänatud (Arlet ja Erik vist väga ei saanud).
Aitäh, Arlet! Suurepärase näidendi kirjutasid, vinge esinemiskoha leidsid ja uskumatult head näitlejad kaasasid. 👍
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar