Kuna Merike teadis, kust saab kõige hingelähedasemad riided selga, sõitsime Vargamäele.
"Vot sellest saan ma aru! Selle sees ma tunnen end hästi!"
Küllike küll ohkis natuke selle koonuse üle, mis pähe käib, aga andis järele.
"Sinule on selline asi muidugi igapäevane," oli Merike eelmisel päeval turtsunud teksti õppimise üle (nagu loeks Küllike endale igal õhtul unejutuks "Kalevipoega" vms ette).
"Miks sa pildistad, kui mul kints paljas? Tegelikult... pildista pealegi, see siin on mu tugevaim külg. Siin on mu Achilleuse kand," togis ta end näpuga kõhtu.
Ja siis... Läks käima!
Kolmandal ringil oli hoog juba nii hea, et sai korraks teliku üles tõsta.
Varsti võib Merike ka selle teksti ära visata.
Ühe juba viskas.
Üles korjati. 😉
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar