Meeste kodus

Sügisel oli tungivalt soovitatud "Meeste kodu" vaatama minna. Pidada palju naerda saama. No sai. Peamiselt näitlejate ülemeelikust. Aga las arvustajad arvustavad. Ütleme nii, et seekord sattus ka erakordselt tore publik (meie, noh.) :D

Tee Viljandisse oli huvitav ja mitmekesine. 

Albus jooksid elevil hääletajad peaaegu ukse hingedelt.

Seib sattus libedale teele.

Imaveres toimus aastaaegade vahetus ning peatselt ka meeleolukas möödasõit.

"Küllike, ära vaata!" kiljus abivalmis Aire, aga hüütu oli juba targu silmad sulgenud, seljaga sõidusuunas, kallistas tooliseljatuge ja unistas oksekotist ning lennukommist. 

Mõned unistused ei täitu. :)

Keegi arvas mäletavat teed, keegi uskus nägevat viitasid, keegi usaldas pimesi... Igatahes jõudsime kohale.

"Kus kandis me umbes oleme?" uuris Mare. Ta vist ei käinud meiega eelmisel korral kaasas.

"Kusagil Viljandi kandis," pakkus dramaturg. Vist palju ei eksinud.

"Palun, ära tee rohkem!" hädaldas Maarja, kui sõiduriist edasi-tagasi liikudes parkimiskohta silus. "Mul on häbi maha minna!" 

Hiljem selgus, et taoline liikumine oli igati sihipärane ja mõtestatud: naabersõiduk vajas stardiks meie spetsialisti oskuslikku sekkumist.

Pileteid ei tahetud hästi tunnistada. Küllap oli Maarja kogemata triipkoodiga pääsmelehtede asemel Poni küünejälgedega füüsikakontrolltööd kaasa haaranud. Aga õnneks tundus seltskond kontrollijatele aus ja usaldusväärne. :P

Näitust seekord ei paistnud olema. Uurisime niisama seinu ja arutlesime, kas lipid on löödud suvaliselt või millimeetri täpsusega projektist/joonistest kinni pidades.

POOD. Selleta pole ükski sõit täiuslik. Seekord vallutasime ühe Maxima 10 minutit enne sulgemist.
Marel oli vaja juua.
Küllikesel oli vaja lille ja midagi, mis poes kindlasti meelde tuleb.
Maarjal oli vaja poodi.

"Vaadake, nüüd saab tanklast ka pelmeene!" rõõmustas Merike.
"Ja friikartuleid!"
"TASUTA!"
"Palun paagitäis..." fantaseeriti salongis.
Aga rõõmu ei jätkunud kauaks.  Portsjon, mis äsja oli olnud 00.00, tõusis kiiresti 50 euroni.
"Talunikud rõõmustavad," noogutas Aire rahulolevalt. "Kartuli hind kerkib."

Püüdsime oma lemmikstseeni kaverdada. Tahab harjutamist.
"Küllike, lase pea allapoole!" nõudis Maarja.
"Ma näen niimoodi muidugi väga hea välja: veri pähe valgunud," torises kamandatu.
"Merikese ja Mare pead oleks ette jäänud."
"Vaevalt ma neid taha jäädes oluliselt rikkunud oleks."

Kaasas olnud lasteaednikud on kaadrist põgeneda suutnud. :D Peaaegu.

Järgmine teatri ühiskülastus toimub 27. jaanuaril. Sinna on rohkem sõitjaid oodata. Juhtumisi esineme ise. ;)