Selle aasta esimene

...proov algas anekdoodiga.
"Väga hea. Teist korda pole isegi tarvis rääkida!" rõõmustas Merike.

Viljar imetles meie pihlakat. Et nii kaua püsivad oksad vaasis värsked. Mhmh. Varsti poolteist aastat. Selleks on mitu põhjust, aga ei maksa illusioone hävitada.

Marek avastas, et on toodud ka häid komme. Küllike rõõmustas. :P

Proovis kippus osa teksti vahele jääma, aga kuna tundus, et lugu jookseb, tõstis lavastaja tekstiraamatu kõrvale ja lahendas hoopis ristsõna. Sellest näis kujunevat rühmatöö.

Dramaturg muutus ärevaks. Ristsõna nimelt kuulus talle.
"Ah, kirjutasime sinna sobiva tähtede arvuga sõnu. SIIL ja HIIR..." lohutas Marek.

Kohusetundlikumad tegid seni proovi.

Siis rääkis Marek kõigile koos ja ükshaaval, kuidas Küllikest autoga sõitma kutsuda. Noh, et helistad talle: "Ma hakkan tulema!" ja siis lihtsalt ootad. Jalutab ise kohale.

Ilmaga vedas. Tundub, et enamik meist on pakaseaja üle elanud. Aga nädalalõpuks lubab jälle üle kahekümne kraadi miinust. Ahjuekspert võttis igaks juhuks ämbritäie briketti koju kaasa. Parem karta kui kahetseda.